“Kirge ei ole, silm ei sära,” selgitas Madli, kui arvas, et ehk võiks Elukunsti portaal tema mure avaldada. Madli on vanuses, kus on viimane aeg otsus langetada, mis elust edasi saab. “Olen väsinud peost suhu elamisest. Reisida ei saa, nädalavahetusel spaasse ka mitte,” ohkab naine. 

“Kui kirge pole, kajastub see ka palganumbris,” teab Madli.  Palk on väike, lootust, et see oluliselt kasvaks, ei ole. Üks põhjus on karjäärivõimaluste puudumine. “Ainus, mida juurde võib võtta, on tööülesanded, ” arutleb Madli. Selle valdkonnas rohkem vastutust ta aga ei taha. Jõuame jälle selleni, et pole huvi ega kirge.  “Paljud selle valdkonna inimesed teevad ka mujal tööd, et ots-otsaga kokku tulla või noh, et lubada endale veidi rohkem peale maksude maksmist raha kätte jääks. “Ühes kuus sain kõrvale panna lõpuks sada eurot. Suur asi,” räägib Madli. “Iseenesest see palk, mis saan, ei ole halb, aga kui üürid ja õppelaien makstud, siis kätte ei jää suurt midagi,” tõdeb naine.

“Muidugi võib hakata süüdistama ja näpuga näitama, et hea loll, miks sa õppelaenu võtsid, aga kui pole vanemaid toetamas ja koolile pühenduda tahad, siis ei jäänudki nagu midagi üle. Kõik ei ole suutelised korraga täiskohal õppima ja töötama. No  tegelikult võiks üldse öelda, et mida sa siis üldse sinna ülikooli läksid,” rehmab Madli käega. Naine selgitab, et tema ongi üks nendest paljukirjutud humanitaaridest. “Noorema ja elukogenematumana teedki teisi valikuid,” ütleb ta. 

“Kui kirge oleks, siis saaks vast hakkama, leiaks valdkonnas võimalusigi… Aga no ei ole. Vaatan nooremaid kolleege, kes rõõmuga tööd teevad. Kohe kirega. Mina aga mõtlen, et mis minu kolmekümnendatest saab. Kardangi, et lõpuks olen see kibestunud mutt, kes Paavli kaltsuka pruun mantel seljas ühistranspordis reisijaid sõimab,” maalib Madli enda jaoks hirmsa tulevikupildi. 

“Minusugusele öeldakse tavaliselt, et loo oma ettevõte. Aga olgem ausad, kui spetsiifilised oskused puuduvad, mida müüa ja turg on täis, on alustamine suhteliselt riskantne,” tõdeb Madli. Naine arutleb, et ehk peaks valima täiesti uue suuna. Sellise valdkonna, kus oleks rohkem koos ühe asja eest väljas olemist ehk siis meeskonnatööd, paindlikumad töötunnid ja võimalus oma aega planeerida.

“Sattusime ükspäev kolleegiga arutama, et mis juhtub, kui peaks selguma, et tuleb teha ootamatult suur väljaminek. Ta arvas, et kui juhtub haigeks jääma ja raha ei ole, eks siis sureb maha. Elab ka peost suhu ja rügab töötada nagu loom. On päevi, kus pole aega isegi lõunapausi pidada,” räägib Madli.

“Individualism. Ühest küljest on see ju tore olla n-ö oma elu peal, panna uks kinni, olla üksi, aga samas tähendab see seda, et oled ka siis üksi, kui sul tegelikult abi vaja on. Mis garantiisid siis üldse on, kui ei ole sotsiaalseid garantiisid, või varuraha mustadeks päevadelks. Ma olen hakanud juba järgmist majanduskriisi kartma. Tööl võetakse palka vähemaks, või lastakse lahti, aga mis edasi saab? Mille eest siis elada?” küsib Madli.