Kui oled üks nendest, kellele on linna vahel pihku pistetud flaier, mis kutsub üles vabanema needusest, halbadest unenägudest, töötusest, depressioonist, enesetapumõtetest jne, ning sul tekkis uudishimu, et mis toimub, siis pole vaja minna, ma käisin seal juba ära.

Mustvalgel flaieril on pikk loetelu raskematest muredest, juures on täpsustus, et kohapeal on preestrid, kes aitavad probleemidest lahti saada ning pealekauba saab iga külastaja kingiks tasuta pühitsetud risti.

Eks ma veidi pelgasin minekut. Telefonis öeldi tugeva venekeelse aktsendiga, et tulla 0-korrusele. “Ahaaa, pime kelder,” oli kohe esimene mõte ja minu silmade ees rullus kiiresti lahti stseen, kuidas kodanik, kes kohale läheb, uinutatakse, temalt lõigatakse välja neer ja hommikuks viiakse pargipingi peale narkoosist ärkama.

Tegelikkus osutus aga õnneks palju helgemaks. Vastupidiselt salapärase mulje jätnud flaierile, mille kujunduse põhjal võiks oodata suitsuseid ruume ja posimist, on n-ö preestritel renditud ühes kontorihoones avar, suur ja soe saal, kuhu kõiki soovijaid lahkelt sisse kutsuti.

Saalis istus umbes 15 inimest, rõhuv enamus olid eakamad naised. Keskmistes ridades  istus üks roosas päevasärgis nooremapoolsem mees. kes tundus asja vastu õige huvitatud olevat. “Preestrid”, kelleks oli kaks samuti nooremat meest, käisid agaralt edasi-tagasi ning lasid välisuksel kordamööda inimesi sisse. Preestrid tundis ära mustade pükste, päevasärgi ja valge krae järgi.

Ruumi kogunenutele lasti sisseelamiseks rahustavat muusikat ning sugestiivne naishääl palus nii eesti- kui ka vene keeles mobiiltelefonid ja teised elektroonikaseadmed välja lülitada.

Mõne aja pärast, kui oli näha, et inimesi rohkem juurde tulemas ei ole, tuli üks preestritest, piibliraamat kaenla all ning viskas ennast sõnagi ütlemata lava juurde upakile. Minuti jagu veel vaikust enne, kui preester ennast uuesti püsti ajas, hakkaski sõnaline osa pihta.

“Tjeil on probleemid, needus, halvad uneäod. Ma ei tjea, mis olema tjeje probljeem, aga Jeesus aitab,” vuristas preester alustuseks kärmelt. “Hjea ja hjalb, Jeesus hea, aga prjobleem halb,” jätkus sõnademulin. Seejärel luges preester paar lauset piiblist, kus Jeesus kohtus kurjast vaimust vaevatud mehega, jättis lugemise pooleli ning jätkas mõttega, et Jeesus olema hea, probleem aga paha.

Selleks, et sõnad rahvale paremini kohale jõuaks, oli kutt õppinud osavalt žestikuleerima, käis ja hüppas ringi ning vehkis kordamööda nii sõrme- kui ka piibliraamatuga. Kuna saalis valitses eestlaslikult tagasihoidlik vaikus, aga preestri temperament soovis enamat, ärgitas ta vahepeal rahvast üles küsimusega: “Sul oljema probljeem. Sa sellest vabaneda tahtma, jah?” “Jah???” “Tõstke üles käsi, kellel olema probljeem!” Saalis kerkisid mõned arglikud käekesed. Preester jäi sellega ilmselgelt rahule ning järg jõudis tervenejateni.

Preester palus ette astuda Ainol, kelleks oli heledas jopes eakam daam. Aino astus ette ja rääkis mikrofoni ladusas eesti keeles loo sellest, kuidas teda oli vaevanud jalavalu, millele ta kuidagi abi ei saanud. Puusakont olevat liigesest väljas olnud. Kui aga Aino tuli preestrite juurde abi saama ning pärast ürituse lõppu end minema asutas, astus ta ühe jalga trepi peale nii, et käis tugev “krõks” ning puusakont läks imeväel paika. Vot selline lugu siis. Preester palus Ainol tantsida ka, mille peale proua tegi paar kiiremat puusahööritust.

Aino saadeti tagasi kohale ning preester ärgitas kokkutulnuid ette minema, et saaks käed peale panna ning pahad vaimud välja ajada. Publik ei kippunud alguses vedu võtma, mispeale tüüp pidi mikrofoni karjuma, et kas keegi ei tahagi siis oma muredest lahti saada, mispeale toolid hakkasid kolisema ning rahvas liikus aeglaselt ettepoole. Mina aga lahkusin.

Nähtust ja Aino loost jäi mulje, et palumine ei pruugigi esimesel korral aidata ning tuleb mitu korda käia. Huvitav on ka kellaag, millal needust maha võetakse – reedeti kell 10 ja kell 14. Tööinimesele väga ebasobiv.