Vahel on hinges nii raske ning kurgus kriibib nagu kahvliga. Ajaks nagu nutma, ent samas pole veel piisavalt kurb olemine, et pisarajõed valla päästa. Nutul aitab alati kergemini tulla tõeliselt kurb muusika ja nendeks hetkedeks kui tahad olla üksinda ja lihtsalt peatäie nuttu löristada, oleme välja valinud mõned eriti melanhoolsed muusikapalad. 

Alustame filmi Schindler’s List soundtrackiga. Nii kurb ja masendav nagu oli film, on ka selle muusika. Varu kohe mitu taskurätti ja tee endale korralik nututeraapia.

Film Carrington on omapärane linateos kirjanikust nimega Lytton Strachey ja tema platoonilisest armuloost kunstniku Dora Carringtoniga. Sündmustik leiab aset Esimese maailmasõja aegsel Inglismaal. Ilus maja, maaliline ümbrus ning huvitavad inimestevahelised suhted ei aja küll otseselt nutma, kuid film on siiski läbivalt melanhoolne, mida annab hästi edasi ka soundtrack. Kui muusika üksinda nutma ei aja, tasub vaadata ka filmi, mis kindlasti ei jäta ükskõikseks.

Kõikide nutulugude klassika on muidugi Mozarti reekviem ja Lacrimosa.

 

Miserere Mei Deus on üks parimaid renessansiaegse polüfoonia näiteid. Itaalia helilooja Gregorio Allergi surematu teos, mida esitati vaiksel nädalal Sixtuse kabelis ning mida keelati mingil hetkel transkribeerida, et tekitada muusikapala ümber teatav müstika – sai seda ju lõppeks kuulata vaid kord aastas. Legendi kohaselt, mis olevat samas tõestust leidnud ka Mozarti kirjades, olevat just 14-aastane Mozart olnud see, kes sattus imeilusat laulu Sixtuse kabelis kuulama ning noodid mälu järgi üles kirjutas.

Inglise muusikant Mike Oldfield andis millenniumivahetusel välja plaadi, mis kujutas põgusat muusikalist tagasivaadet möödunud tuhandele aastale. Broad Sunlit Uplands on plaadi kõige kurvem lugu, mis on laenanud oma pealkirja Churchilli kuulsast kõnest ning viitab Teise maailmasõja algusele. Viib mõtted inimeste traagilistele eludele ja ajab nutma.

Samuel Barber – Adagio for Strings. Lihtsalt üks kurb muusikapala.

Viimasena Heino Helleri “Kodumaine viis”, mis on lihtsalt tõeline muusikaline šedööver, ja millel ei oleks isegi sellist leinamaiku juures, kui selle taustal poleks Aktuaalses Kaameras tähtsate isikute surmateateid maha loetud.