-
Olustikupildike söögitoast
Meremajakeses oli tuba, mida kutsuti söögitoaks. Seal oli suur ümar laud, mida sai vajadusel pikendada ja puhvetkapp. Foto on tehtud millalgi 1960ndatel. Puhvetkapil on näha vana hea leivakast nagu see paljudes kodudes oli. Laest ripuvad kärbsepaberiribad. Kärbsed olid selles majas igasuviseks nuhtluseks. Ei saanud akentki lahti teha, kui põrisejad olid juba kohal ja leidsid võimaluse toasolijaid tüüdata. Majas oli alati mitu kärbsepiitsa, mis alailma kusagil vedelesid, et kui sul mõnda neist vaja oli, ei olnud seda kusagilt leida. Üks oli musta värvi ja kummist. Selline ühes tükis ja eriti kapitaalne. Sellega sai lapsena eriti palju kärbseid maha notitud. Huvitav, et nüüd kutsub toas lendava kärbse sumin minus esile pigem nostalgilisi…
-
Meremaja kassid vol 1
Lausa eraldi teema võiks teha meremaja kassidest. Meremajas lausa jumaldati kasse. Eriti armastas neid vanaema, aga kassiarmastuse haigus kandus üle teistelegi. Esimene kass oli üks Motka nime kandev olevus, kes olevat kolinud Meremajasse tänava algusest Tauruse majast. Tauruste juures ilmselt ei armastatud Motkat eriti, sest miks muidu otsustas see tavaline hall triibik elukohta vahetada. Ehkki Motka oli Meremajas saanud Meremajas täieõiguslikuks pereliikmeks 1960ndatel, mil minu ema oli alles väike, olin triibulisest Motkast palju kuulnud. Näiteks seda, et Motkale ei olevat meeldinud ennast pesta. Aeg-ajalt tõi Motka ilmale pojad, keda vanatädi ilmselt uputama pidi nagu tollal tehti, sest muid kassirahva järelkasvu piiramise meetodeid ei tuntud. Igatahes, kord olevat Meremajas kellelgi Motkast…
-
Meremaja rahvas
See foto on tehtud Meremaja ees, pildistamise aasta võis jääda aastate 1960-1962 kanti. Vasakult seisavad: minu vanaema koos minu emaga, kes on siin alaealine. Minu vanatädid Zoja (eestipäraselt Sooja) ja Kiira. Zoja oli lühem, Kiira oli suguvõsa naistest üldse kõige pikem. Kumbi vanatädidest ei olnud abielus ning neil ei olnud lapsi. Sellepärast poputasid nad minu ema, kui too väike oli ja hiljem mind. Majal on näha veel vana tsaariaegne laudvooder, vanad aknad ja kahepoolne paraaduks. Laudvooder vahetati nõukaajal uuema ja tunduvalt viletsama vastu, sama tehti ka aknaraamidega. Vanad raamid visati pööningule, kus need seisid aastakümneid. Kahepoolne uks lõhuti maha ja selle asemele pandi tavaline kökats vineeruks. Nõukaajal võis see lahendus…
-
Vanad voodrilauad
Sellel fotol, kus minu vanavanaema seisab oma pojapojaga, on näha majal veel vanad voodrilauad. Millalgi 1960ndatel vahetati vanad voodrilauad uute vastu, mis nüüd lagunevad ja on viltu vajunud. Tean aga küllalt maju, kus vana vooder kenasti püsib. Vanatädid ei olnud mingid ehituseksperdid ja nõu neil polnud ka ilmselt kelleltki küsida. Maja juures käisidki “nõu” andmas igasugused suvalised soss-sepad, kes hiljem võisid oma käed puhtaks pühkida. Kust vanatädid said idee voodrialauad ära vahetada, jääbki teadmata. Soojustust igatahes ei paigaldatud ja niipalju kui mäletan, on see maja alati külm olnud.
-
Vana maja räägib
Elu on veider. Mere tänava maja ehk mereputka nagu me emaga seda kutsusime, on meie sugulasi majutanud juba 1940ndatest. Kõigepealt kolis sinna vanavanaema koos oma kolme tütrega. Siis üks tütardest – minu vanaema – leidis endale mehe, kelle ta ka sinna majja elama tõi. Hiljem sündis minu ema ja veel 25 aastat hiljem sündisin mina. Veetsin mereputkas lapsepõlve ja hiljem suved. Muide, see maja pole alates ehitamisest saadik näinud kapitaalremonti. Ei soojustust, ei uusi ahjusid ega ruumiplaneeringut. Kõige tagumises toas on alles vana, 19. sajandi suvitusperioodist pärit peldik, mis tõsi küll, hiljem riidekapiks muudeti. Aga uks on autentne! Ahjaa, juba 1950ndatel hinnati maja remontivajavaks.
-
Kas keegi kasutab tänapäeval võitoosi?
Kas keegi kasutab tänapäeval veel võitoosi või toob lauale munapeekri, et selle seest viisakalt keedumuna süüa? Mere tänava vana võitoosi kasutan topsina, kus hoian ehteid ja muid asju, sest olen liiga laisk, et sinna võid sisse hõõruda ja hiljem pesta. Vanatädid hoidsid võid alati võitoosis. See oli reegel, et või käib alati toosis. Kellelelgi ei tulnud isegi mitte pähe võipakki lauale panna. Ja vanatädid ei olnud mingid peenutsejad. Kui neis midagi oli, siis ilmselt killuke tsaariaegset kasvatust, mis rõhus veidi rohkem esteetikale. Niisiis, kui oli vaja võid toiduks tarvitada, võeti külmikust võitoos. Mäletan, et vanatädid tavatsesid mulle alati pehme kollasega mune keeta, mida söödi terakese soola, killukese võiga ning hammustati…
-
Vana foto Mere tänavast
Sellel fotol on Mere tänav ilmselt 20. sajandi alguses. Esilpaanil on Tori jõgi, mis tegelikult kannab Põduste jõe nime, aga on saanud muganduse Tori linnaosa järgi. Fotol olevaid maju enam ei ole. Ka ei ole enam ammu endist rohelust, mis Mere tänavale varjulise ja mõnusa ilme andis. Viimased puud saeti maha 21. sajandi alguses ja nii kõik lagedaks jäigi. Mere tänaval olid enamasti väikesed või väga väikesed majad ning paar suuremat. Need väga väikesed olid pigem kalurihütid ja paar suuremat kas mere- või kaupmehemajad. Meie maja oli ehitatud suvemajaks kuulsatele Peterburi või Tallinna puhkajatele, kes suviti kuurortlinnas oma tervist ja meeleolu turgutamas käisid.
-
10 põnevat fakti Portugali kohta
See, et Portugali piirid on püsinud muutumatuna sajandeid ning riigis tegutseb veel praegugi Euroopa vanim teefirma, on vaid mõned lühikesed faktid selle imelise riigi kohta. Portugal on ainus riik Euroopas, mille piirid pole alates 1139. aastast muutunud. Peaaegu pool Portugali elanikkonnast on jagunenud kahe suure linna Lissaboni ja Porto vahel. Umbes 232 miljonit inimest kogu maailmas räägivad portugali keelt. Portugali keel on ametlik keel kokku üheksas riigis. Lissabon on üks maailma vanimaid linnu, olles vanem Londonist, Pariisist ja isegi Roomast. 1761. aastal kaotas Portugali koloniaalvõim esimesena maailmas orjuse. Portugali pealinn uhkustab Euroopa pikima sillaga, mis kannab Vasco da Gama nime. Selle pikkus on 17 meetrit. Portugalis paikneb Euroopa vanim ettevõtte,…
-
Mareti kaubamajast on raske tühjade kätega ära minna
Kuressaares, kesklinnast veidi eemal asuv, kuid rohkelt lojaalset klientuuri omav Mareti kaubaja on meie eriline lemmik ja sellepärast me sellest ka kirjutame. Calvin Kleini jakike, Girogio Armani seelik, Burberry teksad – mis neid ühendab peale hea ja kvaliteetse kanga ning tugevate õmbluste? Need on rippunud Mareti kaubamaja riidepuudel ning kaks esimest asuvad nüüd Elukunstniku riidekapis. Burberry teksad said kellelegi teisele, sest ostmishetkel said need kuidagi suureks ja lohvakaks hinnatud. Ahjaa, lemmikud punane Adidase dressipluus ja sinakashall seemisnahast jakk on ka Maretist pärit. Elukunst on raha kokku hoida ja soetada kvaliteetseid asju teise ringi kaubandusest, mitte kallitest brändipoodidest. Kuigi sealt võib ka, aga kui rahakott just puuga seljas pole, tuleb leida…
-
Veidi veejoomise väljakutsest
Tegime 21-päevase veejoomise üleskutse ning selle järgi plaanime ka toimida. Aga on üks AGA, nimelt ei plaani me ennast päris haigeks juua. Kui on tunne, et organism tõesti sel hetkel vett ei vaja, siis ei joo. Olen alati olnud veejoomise vastu kuidagi jahe. Kui pole janu olnud, siis pole ka joonud. Aga viimasel ajal on märkimisväärselt kaalu lisandunud ning sellest vabanemiseks testin veejoomise väljakutset, et kas sellest on kaalulangetamisel abi, kui mõnikümmend või vähem minutit enne sööki klaasitäis-paar endale sisse kummutada. Mäletan, et veel aastaid 10-15 tagasi propageeriti veejoomist vägagi. Ei mäletagi, mitu liitrit päevas loeti soovituslikuks, keskmiselt jäi see vist kahe liitri juurde. Aga kui inimene on pigem istuva…
