Kui ettevõte või organisatsioon peab suhtlema palju meediaga, võetakse tööle kommunikatsioonijuht. Aga vahel tundub, et ilmaasjata. 

Huvitav, kas juhid teinekord mõtlevad, miks nad palkavad kommunikatsioonijuhi või kas kommunikatsioonijuht end oma ametis üldse õigustab. Näiteks, kui meediapäringule ei vastata isegi tööpäeva lõpus isegi lausega, et kahjuks ei ole võimalik teie küsimusele nii ruttu vastust hankida. Seda enam, et küsimuskirjale oli lisatud lause, et vastust oodatakse tööpäeva lõpus. Asutuses, millest jutt, töötab lausa mitu kommunikatsiooniinimest ning toimib üldmeil press ät bla-bla. Küsimus iseenesest oli selline, millele üks organisatsiooni toimimist tundev kommunikatsioonijuht oleks ise vastuse kokku pannud.

Siit kohe võibki minna järgmise probleemini: kui hästi kommunikatsioonijuhid üldse oma töövaldkonna tunnevad? Vahel ongi tunne, et tööle võetakse inimene, kes peab iga küsimuse ülemuselt üle küsima, sest ta ise ise kas ei oska, ei ole asjadega kursis või ei oska oma peaga mõelda. Siinkohal ei pea silmas kooskõlastamist või spetsiifilistele küsimustele vastuse saamist.  Kui tõesti ise vastata ei saa ja ettevõttes on kord, et tuleb kooskõlastada, on okei. Aga tööl on ka selliseid kommunikatsioonijuhte, kelle ülesanne nagu olekski küsimus ülemuse lauale potsatada ja hiljem vastus välja saata. Isegi kõige triviaalsemate küsimuste peale kehitatakse nõutult õlgu. Nagu me teame, ei ole kommunikatsioonijuhtide palgad Eesti mõistes just kõige halvemad, aga kas sekretäritöö eest on mõtet kahele inimesele maksta.

Kolmas teema on udutamine. See on see, kui sa küsid ühte, aga vastus näeb välja nagu oleks see saadud Jüri Ratase ümmarguste vastute generaatorilt.

Heakene küll, aitab negatiivsest ja lähme selle juurde, miks heast kommunikatsioonijuhist peaks kümne küünega kinni hoidma. Kommunikatsioonijuht on ettevõtte ja organisatsiooni esindusnägu. Esiteks on tal kogemustepagas ja ta tunneb valdkonda, kus ta töötab. Seega ta juba teab, millist infot välja anda ja teeb seda nii, et sellel, millest ta räägib, on point. Ta ei uduta. Kui on midagi halvasti läinud, siis tuleb seda tunnistada, mitte hämada. Eriti väärtuslik on see kommunikatsioonijuht, kes räägib huvitavalt ja kirega, ning mitte üksnes kuivi fakte esitades. Seda enam, kui ta võiks need vastuseid ju juhilt küsima minna.

Kindlasti tasuvad esile toomist ka need kommunikatsioonijuhid, kes reedel kontoris istudes ei mõtle sellele, et saaks see tööpäeva ükskord mööda ja lõuna paiku saadetud päringule ei vasta kirjaga, et oi, täna pole küll aega vastust leida, vaid annavad endast parima, et küsimusele vastus hankida. Las see vastus tuleb pealegi  tööpäeva lõpus.