Roomassaare poolsaar asub Kuressaares, kesklinnast mõne kilomeetri kaugusel. Selle lõunatipus paikneb sadam, mis tänapäeval tegutseb peamiselt jahisadamana, sest suuremaid laevu kohtab jahisadamast veidi eemal asuva sadamakai kõrval harva. Seda, et sadamas üldse mingi elu toimub, näitavad hiiglaslikud palgikoormad. Nii nagu keegi on need sinna toonud, peaks keegi need ära ka vedama.

Enne poolsaarel asuvasse jahi- ja laevasadamasse jõudmist jääb tee peale tänapäevastele nõudmistele kohandatud väike lennujaam ning kadakane rannakarjamaa, mis veel aastaid tagasi oli üks kole rapik, aga tänu uudishimulike nägudega mäletsevatele lehmadele on karjamaa palju kenama ja avarema ilme saanud. Enne kui lehmad maad puhastama lasti, tehti eurorahade toel ka mõnus mereäärne kergliiklustee, mis loogeldes otse sadamasse viib, kuid võib teha jalutus- või rattasõiduringi ka ümber veepuhastusjaama. Vahetult enne veepuhastusjaama jääb ka mõnus väike lautrikoht, mis paistab olevat aga kinni kasvanud, sest ilmselt keegi seda enam ei kasuta.

Taastatud rannakarjamaa ei olnud aga alati kole võsa. Võsastus see aastate jooksul, mil seda ei kasutatud. Varasemaltki on olnud seal ikka karjamaa ja mõned elamukohadki, mida tänapäevalgi meenutavad mõned üksikud raagu vajunud õunapuud, mille hapukaid vilju möödakäija sügiseti maitsta saab. Tegelikult on suvel kergliiklusteel jalutades või rattaga vändates tegelda ka marjade korjamisega – punetavad vaarikad ja mustjad põldmarjad lausa kutsuvad noppima. Aeg-ajalt mõni kadakaski kasvatab marjad peale.

Teisel pool maanteed asuvasse lennujaama lendab tänapäeval regulaarselt väike Tranasaviabaltika lennuk. Pileti hind on püsivalt 26 eurot. Lennukiga on alati justkui veidi snoobim tunne Saaremaale tulla. Selge ilma korral on boonuseks ilusad õhuvaated lennukiaknast merele ja karjamaadele. Kaheksakümendatelgi oli lennuliiklus elav. Saarlasi lennutas pisike Aerofloti JAK. Ükskord ei saanud JAK kuidagi rattaid välja, tegi tiiru Abruka kohal ning taas ringiga lennujaama poole. Niimoodi mitu korda.

Millalgi vahepeal seisis lennuliiklus täielikult. See oli umbes sel ajal, kui lennujaama ei oldud veel renoveeritud ja kaasajastatud. Siis mingi perioodi jooksul jälle lendas mingi lennuriist, mille seinast oleks tahtnud näpu läbi pista, nii kipakas tundus selle konstruktsioon. Lisaks liinilennukile maanduvad lennujaamas mitmed väiksemad eralennukid. On tehtud ka purilende ja vahel võis näha õhus liuglevaid värvilisi langevarjureid, kes hoogsalt karjamaale maandusid.

Lennujaamast edasi sadama poole asub puust maja, mis kannab nime “Kuus sõlme” ning mida saab kamba peale puhkamiseks rentida. Nad on maja taha väikese mõnusa privaatse liivarannagi tekitanud. Hoovist on vaade peatuvatele jahtidele ja pikale sadamamuulile. Jah, igas korralikus sadamas peab olema üks pikemat sorti muul, millel jalutada saab. Nii ka Roomassaares. Muuli kõrval asub jahisadam, mis veel kaheksakümendatel täitis paadisadama ülesannet. Kaldast eemal seisis pikka aega üks lagunenud paat justkui kohalik maamärk. Uuemate aegade tulekuga lahkus temagi. Umbes selle koha peale rajati uus kai, mille juures seisab Abruka saarele rahvast sõidutav alus Abro.

Otse jahisadama kõrval asuvaks veidi uuemaks ehitiseks on Roomassaare kohvik, kus toidud viivad keele alla ja kus võimaluse korral tasub alati kala võtta, sest mine tea, millal taas nii hästi valmistaud mereelukaid saab.

Edasi on juba kinnine sadamaala, kuhu mitte asjasse puutuvatel isikutel asja pole. Kui aga korraks veel tagasi minevikku rännata, siis kaheksakümendatel ja ehk veel varemgi, oli Roomassaare Kuressaarlaste üks popimaid ujumiskohti. Kui mõelda, kui kivine on seal merepõhi ning kui ebamugav oli kiviklibusele maapinnale rätikut asetada, mistõttu päevitajad sättisid ning muulitaolisele suurte kividega ääristatud kaldapealsele nagu varblased ritta, et päikest võtta, siis tekib küsimus, et miks seal üldse käidi? Arusaadav, tol ajal kõigil oma autot ei olnud, aga bussiliiklus oli võrdlemisi tihe, et sõita 16 kilomeetrit linnast välja asuvasse liivaranda. Mine võta siis kinni.

See “rand” algas enne laevasadamat ning lõppes viimasega ära. Nagu mainitud, siis põhi oli kivine ning lisaks vohasid vetikad, mis aeg-ajalt jalgadesse takerdusid. Pidevalt oli õhus musta adru lehk ning vesi alailma vahutas nagu oleks keegi tohututes kogustes vannivahtiu vette kallanud. Selgus, et vaht oli põhjustatud reostusest ning mingi hetk lõppes ka kohalik rannaelu.

Kui ujuda enam ei jaksanud ning oli aeg bussi ootama minna, siis võis laevasadamasse sisse põigata. Kai ääres ikka mõni alus seisis. Tol ajal oli veel otseühendus Riiaga, mille marsruudil sõitis edasi-tagasi Raketa nimeline kiirpaat. Välimuselt vist meenutas oma valge värvi ja akenderea tõttu veidi jõelaeva, aga kihutas nagu tiibur. Reisijate pealevõtmiseks oli eraldi alus, mis püsivalt sadamas loksus. Kuna pääs sinna oli alati vaba, võis bussi ootades istumas käia ja kujutada, et oled laevas ning hakkad peagi kusagile sõitma.

Nende mälestuste valguses võib öelda, et praegu on Roomassaare sadama kõige eredamaks punktiks kindlasti kohvik, sest sadama-alale naljalt ei pääse ja ujuma pole ka sinna mõtet enam minna. Unistajad ja romantikud võivad oma auto kohviku juurde parkida ning minna päikeseloojangut vaatama. Teinekord paistab väga hästi ka Abruka saar ning kulli nägemisteravusega õnnistatud inimesed võivad ehk tuletorni ning mõnd majagi silmata. Aga võimalik, et vahepeal on saarel mets ettegi kasvanud, kõik muutub ju nii kiiresti.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga