Kalamaja asum. Paikneb otse Tallinna südames, aga mõned tänavad on isegi argipäevasaginas nii vaiksed nagu mõnes depressiivses Eesti väikelinnas. Eks mitmepalgelisus muudabki Kalamaja nii eriliseks. Kes igatseb elu ja melu, leiab seda siin rohkelt, kes soovib aga omaette vaikuses olla, küllap leiab mõne tasasema nurgakese, kus näiteks hea raamatu seltsis aega veeta.

Eks muutuste ja moderniseerimise tuuled on Kalamajalegi peale tulnud, aga ehk see polegi lõpuks nii halb. Vana hea varjulise Kultuurikilomeetri asemel on nüüd suur liiklustrass, Kalarannast saab promenaad ja repetanud Patarei vanglast ilmselt mingi kultuurihub. Aga ehk midagi ikka jääb kestma ka. Näiteks Kalamaja raamatukapp.

Raamatukappi tutvustas mulle esimest korda minu sõbranna, kes sealt lugemisvara toomas käis. Sellise kapi olemasolu oli tore üllatus, sest raamatute ostmine, no teate küll… kui ei ole just selline raamat, mida sa kindlasti oma elus vähemalt viis korda läbi lugeda tahaksid, ei tundu eriti otstarbekas. Vähemalt mitte rahakotile, kui sa teenid keskmist palka ning hobikulutusi eriti teha ei saa. Selliseid inimesi on. Miks muidu on raamatukogud rahvast täis ja poppidele raamatutele on järjekord.

Niisiis, raamatukapp. Selline metallist kast, mis headel päevadel oli raamatuid täis, aga oli ka nn põuapäevi, kus kapp oli tühi, mis tühi. Või oli seal mingi igav ulmekas, sõnaraamat või mingi tasuta saadud reklaambuklett. Headel päevadel võis sealt leida igihaljaid romaane või näiteks lapsepõlvest tuttavaid raamatuid. Kontseptsioon on lihtne – võta raamat, aga võimalusel pane omalt poolt midagi asemele. Nagu päris raamatukoguski –  huvipakkuva raamatu läbi ning otsustad, kas soovid seda lugeda või mitte. Aga sa ei pea kusagile ennast registreerima ja raamatu tagastamise tähtaeg ei tiksu kuklas. Mugav.

Üks minu parimaid leide oli Herta Laipaiga “Hauakaevaja lood”. Vahvad külajutud, mis viivad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Helme kihelkonda.Või siis kunagine väga popp Linda Googmani tähemärkide raamat, mis on niimoodi kirjutatud, et iga tähemärgi esindaja tunneb, et nagu räägitaksegi täpselt temast.

Niiet kui vahel on raamatukapp tühi, et tähenda, et see see järgmisel päeval ei võiks olla triiki raamatuid täis. Raamatukapist laenatud raamatuga sai nii mõnegi igava päeva õhtusse veeretada.

Vana-Kalamaja tänava merepoolne ots on nüüd uusarendusi täis ning inimesed, küll koerte ja lapsevankritega jalutavad edasi-tagasi. Paljud ei tea kapi olemasolustki, kuid õnneks seisis tänagi raamatukapp enam-vähem oma endise koha peal ning sisaldas hulgaliselt lugemisvara. Leidsin teiste hulgas “Kummi-Tarzani”. Raamatu, mis mind algklassides naerma ajas. Ei tea, kas veel nüüdki?

Huvitav, kas sarnaseid omaalgatuslikke raamatute laenutuspunkte leidub veel mujalgi? Kakumäel bussipeatuses on ka raamaturiiul, aga kas sealt ka laenutada saab… Võimalik, et see on mõeldud bussiootajatele igavuse peletamiseks ja ooteaja lühendamiseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga