Kellel on huvi nõukaaegse disaini vastu ja soov minevikku kaevuda, võib tutvuda vanade Estoplasti ja Tarbeklaasi tootekataloogidega. Varast, Lorupi järgset Tarbeklaasi sealt küll ei leia, aga uuemat küll. Tutvuda saab siin.

Seda, kui menukas on praegu Tarbeklaasi toodang, sain teada tänavu suvel ühe antiigimehe käest, kes meie kodust viis kaasa terve komplekti Tarbeklaasi ruudumustriga klaaskausse. Kollektsionäärid ajavad taga lillevaase värvide kaupa, kuid ostetakse ka muud. Isegi veidi mahlakamat hindagi ei peljata küsida. Meil oli ka komplekt varase Tarbeklaasi viinapitse, mis on enamuses katki läinud ning veiniklaasid “Inna”, millest on järele jäänud vaid üks klaas, ja sellelgi on tükk ära tulnud. No ja muidugi muud Tarbeklaasi toodangut nagu oli pea igas nõukogude kodus. Kui varasemalt tundusid Tarbeklaasi viinapitsid tsaariaegsete kõrval lihtlabased ja isegi näotud, siis nüüd hakka või kahetsema, et neil on lastud lihtsalt katki minna.

Seepärast ongi vanade tootekataloogide sirvimine nagu ajaränne lapsepõlve, kui kodus põles öökapi peal Vana Tooma lamp, mis hiljem läbi kärssas, toanurgas seisis Estoplasti põrandalamp, laes aga Estoplasti plastmasslamp, mille peale suviti kärbsed s.ttuda armastasid.

Uhkemates kodudes olid klaaskuplitega seinalambid ning isegi oma aja kohta modernsed kohtvalgustuslambid. Omaaegsetes väärikamates asutustes nagu hotellides ja ehk isegi kolhoosikontorite baarides olid need kurikuulsad Estoplasti konjakitoolid. (Sellise nimega neid päriselt ikka vist ei nimetatud). Üldse olid paljud kontorid siis Estoplasti täis ja nägid enam-vähem ühtemoodi välja. Ühesugused lillepotialused, nahktumbad ja puhketoolid. Samasugusele puhketoolile võis oma tagumiku toetada nii linnasaunas kui ka polikliinikus. Isegi laelambid olid pea igas asutuses ühesugused – need valged kuplid, mille sisu oli sageli tolmune, sest kellel oli viitsimist seda kuplit laest alla võtma hakata.

No ja muidugi kodused baarikapid, kus olid näiteks Tarbeklaasi leevikestega klaasid või Miki Hiire klaasid, mis võeti välja sünnipäevade puhul, aga muul ajal pühiti neilt ainult tolmu. Keegi meenutas Facebookis, et nõukogude ajal osteti kokku ilusaid serviise, mida ei raatsitud sünnipäevadelgi kasutusse võtta, sest ükski pidupäev ei tundunud nii uhke, et vääriks ilusat serviisi. Seepärast pandi lauale ikka tavalisemad kullaääristusega või lihtsama joonemustriga taldrikud. Ehk oli ka klaasidega nii. Paljudes kodudes olid sektsioonkappide vitriinriiulid Tarbeklaasi joogiklaase või lillevaase täis, mis vaikselt tiksudes oma aega ootasid. Vaase kingiti tavaliselt sünnipäevadeks või juubeliks. Hea kohe lilled sisse panna. Värvigamma ja disainivalik oli isegi oma aja kohta päris lai. Muidugi ei puudunud paljudest kodudest ka klassikalised klaasist korvikesed. Neidki leidus pea igas värvigammas.

Vaevalt leidub ühtegi eesti kodu, kus polnud kodumaist disaini. Lagedes rippusid sarnased lambid, ühesuguste söögilaudade ääres olid ühesugused toolid ja selline morsiklaas nagu oli sul kodus, oli ka sinu sõbral. Nüüd on hea võimalus seda kõike jälle meenutada ja miks ka mitte – ehk isegi kollektsionääride ridadega liituda.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga