Klaasitootmine, mis kunagi oli õppinud meistrite ala, ning omab kirevat ajalugu, on tänaseks päevaks oluliselt moderniseerunud. Kuidas aga vanasti klaasipuhumine väljaõppinud meistrite käe all välja nägi, saab teada Järvakandi klaasimuuseumi külastades.

Tänavune muuseumiöö, mis seekord augustikuuse tõsteti, võimaldas õhtusel ajal võtta ette Tallinnast ligi 90-kilomeetrine väljasõit Järvakanti, et tutvuda tänavu kevadel muuseumis avatud Tarbeklaasi väljapanekuga ning saada ka põgus ülevaade klaasitootmise ajaloost Järvakandis.

Ehkki vast üks Eesti tuntumaid klaasitootmise piirkondi, ei saa Järvakandi võtta endale au olla päris esimene tööstuslik klaasitööstus Eestis, sest tööstuslikult hakati klaasi tootma Hiiumaal, Hütil, 1628. aastal. Tol hallil ajal toodi liiva laevadega Euroopast, mets oli võtta aga kohapealt. Mets oli klaasitootmisel väga oluline – ilma rohke kütteta ei olnud võimalik saavutada vajalikku kõrget temperatuuri.

Järgmine töötusbuum puhkes 18. sajandi lõpus, mil mõisnikud olid huvitatud klaasivabrikute rajamisest, ning seda eelkõige enda tarbeks – viinaajamiseks oli hädasti mahuteid vaja. Kuna mõisa-aladel oli metsa küll, polnud probleem see klaasitootmise nimel ahju ajada.

Järvakanti loodi tööstuslik klaasitootmine 1879. aastal. Selle eestvedajaks oli klaasimeister Johan Runge, kes sõlmis Järvakandi mõisaomanikuga lepingu, mille kohaselt rentis klaasitootmiseks kolme talu maad. Esimesel kahel tööaastal olid klaasikoja põhiliseks toodanguks klaaspurgid, mida tarniti peamiselt Tallinnasse ja Pärnusse. Edaspidi hakati valmistama ka pudeleid.

I maailmasõda tõi segased ajad ning klaasitootmine ajutiselt peatati. Küll aga peale sõda said klaasitootmise enda kätte eestlased. Põhjuseks oli paljude sakslaste lahkumine Eestist ning Järvakandi mõisniku pärijad rentisid vabriku eestlastele. Nii see klaasitootmine vaikselt arenes, tööliste arv kasvas ning neile rajati väike asumgi.

Aga nüüd muuseumiskäigust…

Klaasimuuseum on jaotunud kolme, talukompleksi meenutavatesse hoonesse. Ehkki Muuseumiööl oli uudistajaid vähevõitu, tundus, et nende kolme maja juures oli liikumist rohkem kui mujal asulas kokku. Vaadati Tarbeklaasi vitriine ja ohati, kui tunti ära mõni ese, mis endalgi kodus olemas. Kohapeal sai mängida mängu „Arva ära milleks seda klaasi kasutati”. Morsiklaas, teeklaas, konjakiklaas, hapuveiniklaas… Mõelda vaid, kui palju klaase pidi inimestel erinevateks puhkudeks kodus olema, kui tahtsid lauakatmisel olulisi vigu vältida.

Osaleda sai ka loosis ning võiduks osutus Järvakandi klaaskamakas. Jah, nende klaaskamakatega ( ja kamakad need on, sest on nii suured) on Järvakandis iseäralik lugu. Nimelt olla neid suuri klaasimasse mingil perioodil mööda Järvakandit vedelenud ning paljudes kohalikes kodudes pidi neid samuti leiduma. Põhjuseks klaasikoja remont, sest pidev 1600-kraadine kuumus olla vanad tellised klaasiks muutnud. Vanad, klaasjaks muutunud telliseid olnud aga asulas igal pool, kust neid kodudesse toimetati. Nüüd naljakalt Järvakandi teedelt rusikasuuruseid klaasimasse enam ei leia, kuid kokku kogutud klaaskamakaid võib imetleda ka muuseumis sees ning hoovi peal. Järvakandi klaaskamakad paistavad olema üsna kuulsad, sest keegi müüs ühte isegi Osta.ee-s. Teadlik ostja ehk teab, mis on õige Järvakandi klaaskamaka väärtus.

Teises majas saab tutuvuda klaasitootmise ajalooga Järvakandis ning kolmandas on klaasikoda, kus eelregistreerimisel on võimalik harjutada klaasipuhumist. Kohapealt saab osta ka klaasnänni nagu vaasid, küünlajalad, klaasist munad, linnud ja loomakesed. Kõik väga ilusad ja värvikirevad. Niiet kui peaks olema mahti võtta ette teekond Eestimaa keskosariikidesse, tasub Järvakandi klaasimuuseumist kindlasti läbi põigata. Äkki veab, ja leiate mõne ilusa klaaskamakagi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga