Kuidas vanasti pulmi peeti? Mõned pulmad ei jäänud tänapäevasele uhketele paljude külalistega pulmadele kuidagi alla. Tegelikult olid pulmad ühed suuremad sündmused pere- ning sugulasteringis ning kui pulmi hakati juba pidama, siis kestsid need sageli mitu päeva, et kaugemad külalised ei peaks hakkama kohe pikka tagasiteed ette võtma.

Täna tahaksin kirjutada väikese killukese ühest pulmapeost, mis leidis aset ajavahemikul 1905-1906 (hetkel ei ole võimalik täpset aastaarvu ka kontrollida, seega jääme selle vahemiku juurde) ilmselt Muhumaal. Pulmapeo kirjeldus on säilinud minu vanavanema kaudu, kes kõik toimunu enam-vähem dokumenteeris. Korralduslikke nippe ja ideid järgnev lugu ei anna, küll aga põgusa ülevaate, kuidas üks veidi uhkem maapulm võidi maha pidada.

Mitmu päeva hea söögi ja seltskonnaga

Saabuvaks pulmapeoks olid tehtud suured ümberkorraldused. Kuna toitu ning külalisi oli palju, oli ka söögitubadeks kohandatud ruume mitu. Ühe söögitoa jaoks tuli ohverdada isegi magamistuba. Sama palju korralduslikku ettevõtmist nõudis ka külaliste majutamine: kuna ruume ühes majas oli siiski piiratud hulgal, siis ühte magamistuppa majutati eakamad, teise aga noored pulmalised. Need, kes tubadesse ei mahtunud, magasid koolimajas.

Pulm algaski külaliste saabumisega ning tuldi muidugi hobustega. Kõigepealt pakuti saabunutele teed, seejärel einestati. Üldiselt lasti kaugemalt tulnutel kohaneda ja end sisse seada. Teise päeva hommik leidis mõned kaarte mängimas, teisi aga niisama ühest nurgast teise kõndimas. (nii minu vana-vanaema kirjutas). Päeva jooksul saabus külalisi veelgi, sest laulatus oli planeeritud õhtul kella kuueks. Oli pühapäevane päev ning oodati ära kõik, kes tulla lubasid. Enne pihta ei hakatud. Kirikus, (tõenäoliselt Muhu Rinsi kirik) mis oli ehitud ehitud pärgade ja kaskedega sai laulatusega alustada aga alles kell seitse – kõik ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks kohale. Pruutpaari ümbritsesid kuus pruutneitsit ja peiupoissi, kes esimeste seas kirikusse sisenesid. Kirikulaule esitas meeskoor.

Peale laulatust noored tantsisid, vanad ja enam mitte nii tantsuhimulised mängisid kaarte. Joodi sooja šokolaadi pirukate ja prantssaiaga. Üks tuba oli tantsijate päralt, kus noored jalga keerutasid. Pidu ei lõppenud ka südaöö saabudes – siis pakuti hoopis kergemat einet. Puhkama läksid pulmalised alles kell neli hommikul.

Pole imestada, et järgmisel päeval virguti alles kella ühe paiku päeval. Pikale ööle veninud pidustustest roidunud külalised jõid teed ning seejärel seati end ühispildile. Ega rohkem ei jõudnudki päevaga, mis juba lõunasse ja õhtusse hakkas kiskuma, rohkem peale hakata, sest peale õhtusööki hakkasid esimesed peolised end juba kodu poole asutama. Pikemaks reisiks ettevalmistav õhtusöök oli aga toekas: menüüs oli loomakeel hernestega, puljong pirukaga, vasikalihapraad lillkapasaga ja sült. Need, kes aga veel teiseks öökski veel jäid, jõid kella üheksa paiku õhtul teed või läskid pidutsemisest väsinuna jalgu puhkama. Kellel puhkamisest aga küllalt sai, mängis veel kaarte. Nooremad ja kepsakamad jõudsid ka tantsida ja mängida. Järgmisel päeval pandi aga pidustustele punkt ning järgnes üleüldine kojusõit.

Mis noorpaar aga kingiks sai? Need on vaid osa kingitustest: kaks niklist samovari, kristallist võitoosi metallist kaanega, kuus käterätikut, kuus hõbelusikat, teeserviisi, laudlina, lambi, kaks teelaudlina. Võiks öelda, et praktilised kingitused noorperele ühise elu alustamiseks.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga