Igapäevarutiinist aitab hästi välja puhkus kodust kaugemal. Minipuhkust on kõige parem veeta mõnes spaas, kus on oma tuba, oma luba, süüa saab kindlatel kellaaegadel ning ilma äärmise vajaduseta pole kellegagi ka suhelda väga vaja. Meie tahtsime minna rutiinist nii kaugele kui vähegi võimalik, sestap otsisime välja piiriäärse punkti – Värska. Palju metsa, värsket õhku ja vaikust – mida üks pealinnakärast värsinud hing enam tahta oskaks.

Värska sanatoorium on Eesti ainus mudaraviasutus ning sõnal RAVI ongi tegelikult põhirõhk. Seda tuleks siis silmas pidada enne, kui Värskasse minema hakata, sest need, kes on harjunud peenemate spaadega (butiikhotellid ja mida kõike veel) peavad mõnevõrra pettuma. Ütleme nii, et romantiline õhtu kahele võib mõnes teises kümblusasutuses oluliselt romantilisem olla.

Värskasse leiavad tee eelkõige need, kellel on vaja ravi. Mis seletab ka asjaolu, miks oli kõige rohkem söögisaalis ja igal pool mujal liikumas näha keskealisi ja vanemaid inimesi. Olen kasvanud üles linnas, kus kunagi samuti asus sanatoorium. Mäletan, et sanatooriumisse sõideti ennast turgutama ning päris igaüks vist mudaravi ilma arsti saatekirjata ei saanudki. Värska sanatoorium meenutabki seda sanatooriumi, millest lapsepõlves palju kuulsin. Veidi nagu kaheksakümnendatesse kinni jäänud (koridori peal oli see vana hea sööklalõhn nagu lasteaias), ilma liigsete mugavusteta, ent samas oli kõik vajalik siiski olemas.

Tuba oli rõduga! Rõdu on alati suur pluss. Viisakas vahesein katab uudishimulike naabrite pilkude eest, mis on ka suur pluss. Tuba oli puhas, voodi oli pehme, dušši oli keeruline lae alt kätte saada, aga tühja sestki. Lapsevoodi eest tuli eraldi maksta 13 eurot ööpäev, aga samas oli õhtusöök paketi sees. Veekeetja eest küsiti eraldi 2 eurot ööpäev, mis oli veidi kummaline, aga kui neil selline hinnapoliitika, las siis olla.

Närverahustav vaade rõdult

Söömine oli sõna otseses mõttes söögisaalis, mitte restoranis. Aga võib-olla oli see restoraniks kohaldatav söögisaal. Igatahes avaruse ja kõige muu poolest meenutas see siiski rohkem söögisaali. Toit oli argine, ent maitsev. Hommikusöök oli täpselt samasugune nagu igas teises hotellis. Muna, viinerid, tomatid, kurgid. Kalavalik oli hea – suur rõhk heeringal, aga õnneks ei pidanud nõutu näoga lihapalle põrnitsema ja tõdema, et muud polegi. Valik oli mitmekesine ning pannkoogid suurepärased!

Kuna meie eesmärk oli hingata puhast õhku ning vaikust ning hüpata läbi ka veekeskusest, siis rohkem ei oleks jõudnud põgusa sanatooriumikülastuse jooksul ette võttagi. Veekeskus oli õhtul kella kümneni lahti, mis andis võimaluse eelnevalt veidi Värska vahel uudistada. Ja uudistada on seal nii mõndagi. Viimaste aastate jooksul on rajatud järve äärde uus sadam, kust suvehoojal saab laevukesel raha eest graafikujärgseid järvesõite teha ning väike promenaad. Jah, Värska alevis jookseb nüüd  järve kallast pidi väga armas laudtee, mida mööda saab jalutada ning mis on ideaalne päikeseloojangute vaatlemiseks. Promenaadist paremat kätt mööda kaldapealset üles nagu mäkketõusul jäävad elumajad, millest nii mõnigi paistis täiesti tühi olevat. Jalutasime mööda Värska romantisemat tänavat, mis kannab nime Kalda, sest kalda ääres see just asub. Vaikne, käänuline ja sobitub imehästi mineviku ajastupilti,  aga oleks justkui tänapäeva ümber tõstetud, kulgeb tänav piki järve ning teeb järsu käänaku metsa poole, kus puude all kasvasid kellegi hiigelkõrvitsad.

Kalda tänav
Kalda tänav
Vaade promenaadilt

Värska suur eelis ongi ümbrus ja puhas õhk – ka see ravib. Metsad, millest sügiseti õhkab niiskust ning kus võis näha nii mõndagi kilekotiga ning tagumik uppis tegelast korilusega tegelemas. Paljusid tulijaid aga tõmbab ilmselt veekeskus siiski rohkem, millega muidu seletada seda, miks basseinid rahvas täis olid. Ilmselt meelitab see ligi ka kohalikke nii lähemalt kui kaugemalt.

Sanatooriumist veekeskusesse on 300 meetrit. Seega hommikumantlis ja sussides basseini äärde ei saa. Basseine, kus sulistada, on rikkalikult. Minu isiklik favoriit oli veevooluga ringjas bassein, kust niisama ilma füüsilist jõudu kasutamata välja ei saagi. Mujale aga rahvarohkuse tõttu ihu kastma ei läinudki ning roovimata jäidki igasugused survekosed ja mullivannid. Laps sai pätserdada madala veega soojas mineraalvee lesilas, mille veetase ulatub täiskasvanule umbes poolde säärde, aga lapsele täpselt paras. Lastebassein oleks talle liiga sügav olnud ja pealegi oli see samuti rahvast täis.

Ilmselt kaheks päevaks nii pikka reisi enam ette ei võtaks, aga kui minna, siis ehk veidi pikemaks ning ühtlasi teha ka Setomaa tuur, sest vaatamist on, kui kuidas veel.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga