Umbes kilomeetri jagu enne Värska kuurortravikeskust on tee äärde püstitatud silt, mis teatab, et Podmotsa küla ja tsässon asuvad seitsme kilomeetri kaugusel. Tsässonad on kindlasti üks põhjus, miks Setomaale minna, sest need väikesed, õigeusu ikoonidega täidetud palvemajad on vaatamisväärsus omaette – alati hoolitsetud, interjööris domineerimas värvilised linikud ja lilled.

Võtsimegi suuna Podmotsa peale, sest kilometraaž tundus kiireks läbipõikeks üsna jõukohane olevat. Asfalteerimata käänuline tee kulges läbi metsa. Aeg-ajalt hakkas silma mõni majagi või teeots, mis arvatavasti viis ühte või teise tallu. Aga oi, kui pikk tundus see sõit. Kui kuklas hakkas juba küsimus tiksuma, et äkki see Podmotsa on kusagil metsa sees ja me oleme sellest pahaaimamatult mööda põrutanud, meenus, et tegelikult näitas liiklusmärk, et tegemist on tupikteega ja kui see tupik peaks ükskord kätte jõudma, küllap siis see Podmotsa ka.

Viimaks hakkas mets hõredamaks jääma ning korraga paistiski eemalt vesi. Peagi ka majad. Täitsa viisakas küla see Podmotsa, – isegi korraliku uue bussipeatusega. Peagi sai selgeks ka tupiktee põhjus – Podmotsa külaga lõpeb Eesti üldse ära. Kipakas ja veidi kõikuv paadisild ulatus otsapidi Kulje lahte, mille keskelt jooksebki riigipiir. Hiljem kaarti vaadates märkasin üllatusega, et Podmotsa on nagu väike Vene piirist ümbritsetud poolsaar.

Podmotsa paadisild viib Kulje lahele

Teisel pool Kulje lahte paistis Kulje kirik ning venelaste rohekas piirivalvetorn. Kulje kirikust niipalju, et see paikneb praeguses Pihkva oblastis, Petseri rajoonis. Kui piir oli veel avatud, käis Kulje kiriku preester koos sealse koguduserahvaga Podmotsa tsässonas suvistepühi pidamas. Setudel on teatavasti haudadel söömise komme, mida üldiselt peetakse paganlikuks, aga mille idee on iseenesest täitsa armas – rõhutada perekondade ühtekuuluvust olenemata sellest, kas ollakse siin maailmas või teispoolsuses. Lahkunutele tuuakse võileibu, pirukaid, sõira, komme. Ühesõnaga kõike head ja paremat. Suistepühal istutaksegi lahkunud omaste haudadel ja lastakse toidul hea maitsta.

Venemaa. Eelmalt paistab Kulje kirik ja rohekas piirivalvuritorn

Podmotsa kalmistu on isegi kalmistu kohta üsna hele, päikeseline ja üldsegi mitte masendav paik. Ühe külaelaniku juhatusel leidsime ka surnuaias asuva tsässona, mis oli küll lukus, aga väljastpoolt kenasti roheliseks võõbatud ning ukse kohal olevat pintslitõmmised teatasid, et oletatavasti on ehitis rajatud juba 1760. aastal. Muljetavaldav, või mis? Ainsa akna ette olid kellegi töökad käed heegeldanud pitsist kardinad, sestap ei ei näinud ei ikoone, ega vaasides lilli.

Suviste- ehk Nelipühi tsässon on niisama läbiastujale lukus, aga vähemalt kord aastas toob rahva kokku.

Wikipedia teab rääkida, et Podmotsa kalmistu näol on tegemist kunagise külakalmistuga, mis on säilinud tänaseni ning kasutuses ja hooldatud. Eestis üldiselt hääbusid külakalmistud lõplikult 18. sajandil ning Podmotsa kalmistu on seega haruldane mälestis kunagisest kalmistukultuurist. Kahjuks ei olnud aega pikalt kohapeal uudistada, aga ehk aitab edaspidiseks seegi teadmine, et kui kusagile sõiduks läheb, tasub teha juba teatav eeltöö, et mitte hiljem tõdeda: tohohh, oleks võinud selle ja tolle pilguga ka vaadata, aga no ei teadnud.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga