Kas oled üks nendest, kes hommikuti üles ärgates kohe kella vaatab ning märkab, et magada on jäänud ….. veel 5 minutit! Mõnda teeb see vihaseks, sest väärtuslikud minutid uneaega on raisus. Teine tunneb heameelt – ongi mõned hetked virgumiseks. Aga miks ikkagi see nii on, et uni just enne äratuskella helinat ära läheb? IFL Science teab!

Meid kõiki valitseb tsirkadiaanrütm – see on loomulik sisemine protsess, reguleerib une-äratustsüklit ja kordub umbes iga 24 tunni järel. Lisaks sellele, et tsirkadiaanrütm rütm määrab inimese une- ja ärkvelolekuaja, kontrollib see ka vererõhku ja kehatemperatuuri. Ühe välise faktorina mis seda une – ja ärkvelolekurütmi mõjutab, on näiteks hämarduv valgus. Kui hämardub, saadavad silmad signaali, et sa peaksid hakkama väsima, sellesse aju ossa – hüpotalamusse – mis kontrollib sinu energiataset ja aitab ööpäevast rütmi hoida. Aju kuulekalt reageerib ning hakkab tootma uneainet – melatoniini.

Oluline on muidugi see, et tsirkadiaanrütm on inimestel erinev. Mõned on öökullid, teised aga varajased lõokesed, kolmandad kusagil vahepeal. Sinu sisemine kell toimib aga kõige paremini, kui järgid kindlat rutiini. See tähendab, et lähed näiteks kindlal kellaajal magama. Siis sinu keha teab, mitu tundi und täpselt vajad ning oskab sind õigel ajal äratada, et oleksid puhanud ja virge.

Osaliselt on sinu unetsükli eest vastutav proteiin PER, mille tase päeva jooksul kasvab ja langeb. Proteiini tase öösel langeb – vererõhk alaneb, mõtted on hägused, sa oled väsinud. Päeval proteiini tase aga vastupidiselt tõuseb. Kui lähed magama ja ärkad alati samadel kellaaegadel, siis sinu organism hakkab proteiini PER taset vastavalt suurendama. Sealhulgas tõuseb vererõhk ja kehatemperatuur ning vabastatakse hormooni nimega kortisool, mis aitab sul algava päeva jooksul stressiga toime tulla. Kogu see protsess hakkab käima umbes tund enne ärkamist, et lihtsustada sinu kohanemist algava uue päevaga.

Kas kindel unerutiin ongi ise ärkamise saladus?

Võib nii öelda küll, sest üldiselt sinu organism vihkab valju äratust keset kõige magusamat und ning ei taha et teda unisena voodist välja veetakse. Tema, nagu sinagi, tahab ärgata omas tempos. Kui sa peale esimest äratushelinat sätid uue äratuse mõne minuti jagu hilisemaks, et veel veidike uneaega juurde saada, teed sellega endale hoopis karuteene, sest teist korda ärgates tunned end veel hullemini. Põhjus on selles, et hormoonid, mis aitavad magama jääda, lähevad konflikti nende hormoonidega, mis sind ärkama panevad.

Tõde on see, et kindel unerutiin aitab paremini välja magada ning kui organism on piisavalt kohanenud, et oskab ise õigel ajal ärgata, pole sinul ehk äratuskella enam vajagi.

Kui sa oma organismi usaldada aga ei julge ja äratuskell (sageli see mobiiltelefoni oma) sind ka närvi ajab, siis tasub see vahetada ehk ärkajasõbralikuma vastu. On ka selliseid, mis äratavalt vaikselt, imiteerides loomulikku ärkamisprotesessi. Näiteks annavad tuppa nõrka valgust, mis aegamööda, ärkamise hetke lähenedes, järjest heledamaks muutub.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga