See, et väike Eesti on spaasid täispikitud, teeb siseturisti rõõmsaks. Külastades väiksemate kohtade või äärealade öömaju, saab kaudselt toetada ka Tallinnast kaugemale jäävate piirkondade majandust ja mis seal salata, sageli on neid paigus omamoodi hingamine ja värskus, mis pealinna võimalusterohkusele silmad ette teeb. Seekord pakkisime oma kompsud, et sõita Narva-Jõesuud avastama.

Valikus oli kolm spaad, aga osustasime sanatooriumi kasuks, sest pakkumine oli soodne ja tundub, et ainult sanatooriumites on hinna sees ka õhtusöök, mis on suur boonus. Väidetavalt anti meile peretuba, aga tundus see peretoa kohta küll päris muljetavaldav. Pigem nimetaks seda tagasihoidlikuks sviidiks, mis kooses kahest toast ning eraldi garderoobikonkust. Kõik oli ilus ja puhas. Kraanikausil oli isegi see kummist punn, mida ette panna, et lapsele purgitoitu soojendada. Armsate voodiriietega beebivoodi toodi ka.

Tuba nr 1
Tuba nr2

Võimalik oli külastada ka soolakambrit, aga peale õhtusööki, mis oli vähemalt minu hinnangul päris rikkalik ja kosutav, me sinna ei jõudnud. (Õhtusöök hakkas pihta 17.30, aga soolakambrisse oodati juba 18.15. No lapsega nii kiiresti söödud küll ei saa. Kell 19.00 pandi aga köök kinni.) Otsustasime hoopis teha väikese tiiru ümbruskonnas. Narva-Jõesuu on selles mõttes veider koht, et kohati on seal nii armsad väikesed rohelised tänavad, majad aiasoppides, aga siit-sealt paistis mingi kole mahajäänud või pooleliolev kolossmaja, mis kogu ümbruse ära rikkus või mõni jube korsten või nõukaaegne raadioantenniplärakas. Ja need viimatinimetatud andsid linnale mingi sõjaväe-garaažilinnaku maigu. Siin-seal võis näha ka paar uuemat kortermaja. Ühe tagahoovis paistmas kinnilöödud akendega nõukaajast poolelijäänud ehitis. Ei ole kuigi romantiliselt väikelinnalik hommikul kardinad akende eest võtta ja vahtida tõtt mingi tondilossiga.

Narva-Jõesuu pärl on kindlasti liivarand, mis kulgeb kilomeetreid ning küllap on rand ainus koht, kus kohalikud ja külastajad jalutada armastavad, sest veel õhtupimeduses oli inimesi seal kõndimas näha. Ilmselt olen paljudest kooli geograafiatundidest puudunud, aga mul oli tõsiseks üllatuseks teadmine, et Narva-Jõesuus, mööda rannariba Narva jõe poole jalutades jõuab Eesti riigi piir kätte. Mõtteline riigipiir jookseb keset Narva jõge. Kajakad sellest ei hoolinud, vaid lendasid küll ühele, küll teisele poole kallast ning tegid oma asjatoimetusi. Narva jõe teisel kaldal paistsid Venemaa punakad piiritulbad ning piirivalvetorn. Riigipiir on naljakas nähtus – okastraataeda vahel ei ole, üldse midagi ei ole, aga vot, edasi minna ei tohi. Selline kokkulepe.

Teisel pool jõge on Venemaa

Tagasi hotellis, selgus, et ujumisriided on maha jäänud. Algselt käis peast läbi mõte saunad-basseinid külastamata jätta, aga otsustasime mitte alla anda ning külastada kohalikku kaubandusvõrku. Vahest joppab ja me saame kõik vajaliku. Erilist usku muidugi ei olnud, kui ühe X-ga Maximast mööda jalutasime, kust ainult toidukraami näha oli.

Kohalik teine pood Coop oli palju lootustandvam. Ja ennäe, plätud ongi hunnikutes korvis nagu tellitud. Ja bikiini- ja trikoovalik kohe sealsamas. Suures entusiasmis käis korraks peast läbi mõte veekeedu kannu ka vaadata, sest hotellist me kannu ei saanud, aga lapsele on vaja piimasegu teha. Nii, vaatad poes paar riiulivahet edasi ka kannud kah! Tuli kohe meelde tüüpiline maapood, kus vajadusel on kõike saada. Väikeses valikus küll, aga vähemalt ei jää tühjade kätega.

Kui me maksnud olime ja tahtsime jalga lasta, hakkas turvavärav piiksuma. Seisime veidi aega juhmide nägudega, aga kuna poe töötajatest keegi ei reageerinud, kõndisime minema. Alles spaasse sättides selgus, et piiksus minu uute bikiinide küles olev turvaelement. Tšekk näpus tuli seda siis lonta-lonta tagasi poodi eemaldama minna.

Plätud jalga ja suu magusaks.

Samal õhtul siiski jõudsime basseini ja sauna. Julgen väga kiita aurusauna, mis oli mõnusalt kuum ja aurune, et ajas juba uksel köhima. Teised saunad olid jahedad ning mingit efekti ei andnud.

Mida hilisemaks läks aeg, seda tühjemaks saun ja lahedamaks olemine.

Öine alarmi-tramburai

Ja siinkohal läheb tavaline spaakülastamise lugu nõksa huvitavamaks. Kella 23 paiku, kui saunas käidud, voodis jalad välja sirutatud, sai selgeks, et unerahu niipea ei tule. Nimelt hakkas tuletõrjealarm tööle. Pisut oodanud ja veendunud, et huilgamine niipea vist ei lõpe, seadsin sammud alla fuajeesse, et uurida, milles asi. Sinna oli juba kogunenud mõningal hulgal rahvast. Osa oli tulnud otse fujaee kõrval olevas söögisaalis toimuvalt peolt. Kleidid seljas, kontsad jalas, uurisid nad, mis toimub. Suurem mass inimesi oli kogunenud leti taga asuva kilbi juurde, kus tulukesed ahnelt vilkusid. Keegi üritas võtmega kilbi kallal surkida ning vajutada kõiki nuppe korraga, et alarm vait jääks. Kui esimesel ei õnnestunud, vahetas tema välja teine kodanik. Ka hotellikülastajad said kilbi kallal kätt proovida. Uurisin ühelt kleidis proualt, et kas kusagil põleb. Too heitis joviaalselt, et ei põle, lihtsalt alarm ei lähe kinni.

Üha enam inimesi valgus treppidest alla. Esialgsed ehmunud näod vahetusid kohe rõõmsamate vastu, kui nendenigi levis uudis, et alarm ulub põhjuseta, lihtsalt kinni ei osata panna. Niimoodi kestis see huilgamine umbes kolmveerand tundi. Mingid tüübid olid pidevalt telefonitoru otsas, küllap otsisid abi. Alarm aina huilgas. Diskoruumis, mis paistis täitvat linna ainsa ööklubi rolli, sest seda võis aimata kohale tulnud kohalike joobnud näitsikute tõttu, keerati tümm kraad valjemaks, et alarmi tüütu plärin alla neelata. Pidu kestis edasi.

Viimaks aeti kohale üks kohvriga tehnik, kes asjatundlikult kilbi lahti koukis, ning peadpidi kilpi sukeldununa tööriistadega seal midagi pusis. Koukis välja mingid juhtmed, tegi niks ja naks ja korraga oli taastatud õnnis vaikus. Külalised plaksutasid, pidu läks edasi ja magada soovijad valgusid taas tubadesse. Kui ma alguses olin vihast mulksumas, siis järgmisel päeval tundus kogu trall pigem naljakas.

Tundus, et öine märul oli kõiki väsitanud, sest hommikul kell 8, mil hakati juba hommikusööki serveerima, oli veel õnnis vaikus, et võisid kuulda nööpnõela kukkumist. Söök oli aga peale raju ööd toekas. Tavaline hommikusöögimenüü, aga boonuseks olid pannkoogid, sest igas kohas häid moosiga pannkooke ei pakuta.

Kokkuvõttes ei jõudnudki linnaga põhjalikumalt tutvuda, sest aega nappis. Jäid silma nõukogudeaegsed väsinud välimusega kortermajad ning kontrastiks eramud, mida oli männimetsa alune täis pikitud. Üllatuslikult oli päris palju neid vene tüüpi villasid, mis eklektilisusega silma paistsid. Lisa andsid aiaskulptuurid või laulvad tuulekellad. Sellise uusarhitektuuri nägemine viis kohe mõttele, et kust sellises vaeses kohas raha liigub, et nõnda suurejooneliselt ehitada. Veel säilinud pitsilisi puitvillasid aga kiiruga ei näinudki.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga