Retk Koigi rabas
Rabad ei ole popid mitte ainult Mandri-Eestis, vaid ka Saaremaa saab uhkeldada päris muljetavaldava rabaga. Koigi raba 5-kilomeetri pikkune ring kulgeb ümber rabajärve ning olemas on kõik soode liigid: madalsoo, siirdesoo ja raba. Rabajärve olevat maetud isegi aare.
Koigi rappa pääseb Kuressaare poolt mööda vana Laimjala maanteed sõites. Enne Pöidet juhatab teeviit rabahuvilised vasakule, kust kulgeb sinka-vonka kitsas külavahetee, mis lõpeb parklaga. Sinna tuleb jätta oma sõiduk, et jalgsi edasi minna. Jalanõud tasub valida kinnised ja veekindlad, sest tee kipub olema üsna pehme ja porine.
Selleks, et sõna otseses mõttes päris rappa jõuda, on vaja minna tükk maad läbi metsa. Pehmeks tallutud jalgrada on kaetud puiduhakkega ning seetõttu on üsna mugav raba poole kulgeda. Paremale-vasakule jäävad okaspuud ning võpsik. Kui minna õhtupoole, näiteks päikeseloojangu ajaks, siis on mets mõnusalt hämar ning elab oma elu. Taimestik sahiseb ja linnainimesel on kohati isegi veidi kõhegi – ei tea, mis silmapaarid kusagilt puu tagant jälgida võivad.
Kui kord rappa jõudnud, tasub kindlasti ümber Pikkjärve kulgev ring ette võtta. Raja alguses on mõnus ja puhas laudtee, mis poole retke pealt aga kitsaste metallplaatidega kaetud rajaks. Sellest tulenevalt soe soovitus õiged jalanõud valida. Näiteks kummikud ei ole üldse liiast.
Vaade rabale on aga nagu filmis: kõhetud ja maadligi hoidvad männid ning kased, millele päevasel ajal päike hellitavalt peale paistab, aga niisketel hommikutel ja õhtutel looritab udu. Tuleb meelde stseen raamatust “Kuningas Stahhi ajujaht”, kus öises udus kihutavad ulgudes Kuningas Stahhi hobused, hoides šlahtasse kuulunud perekonna viimast ja oma mõisahäärberisse peitunud järeltulijat hirmu all. Tegelikkus on õnneks palju argisem: hommikuti ning õhtuti on kuulda sookurgede askeldamist ning toimetavad ka teised elajaloomad, kes rabaeluga kohastunud on. Tõsi – kohalik legend teab rääkida Pikkjärve põhja peidetud aardest, mida valvavat vaimud, kes vahetevahel end surelikele näitamas käivad, kuid kes neid rahvajutte ikka väga tõsiselt võtab, eks.
Selleks, et rabast paremat ülevaadet saada, võib soovija ronida 9-meetri kõrguse vaatetorni treppidest üles ning kõrgel tornis piirdele toetudes ohata, et küll see kodumaa on ikka ilus. Pole ei eksootilisi palme ega koobaste vahele peitunud liivaranda, aga ikka on omamoodi ilus. Raba ulatub nii kaugele kui silm seletab ja kurgede käratsemist on jätkuvalt kosta.
Vaatetornist rabajärve poole jalutades leiab mõnusa istumisala, kus jalgu puhata ning kuulata, kuidas järvevesi vastu puitpiiret loksub. Mõelda vaid, et Koigi raba näol on tegemist olulise põhjaveekihtide toitjaga Ida-Saaremaal. Seepärast tulebki seda puhtana hoida ja säilitada. Käid, imetled, kuulad loodust ja lähed emotsionaalselt palju rikkamana koju tagasi.
