• Meremaja

    Vanatädi tassib vett

    See on üks minu lemmikpiltidest sel põhjusel, et näha on tänavavaadet ning toimub mingi tegevus ka, mitte ei istuta niisama laua ümber. Tehtud on foto kas 1960ndatel või 1970ndatel. Maja sai veevärgi alles millalgi 1980ndate lõpus ja sedagi ainult kraani näol – solk tuli ikka ämbriga taha aeda tassida, kus asus nn prügimägi. Vett käidi ämbriga toomas tänava algusest, nn “kolonka pealt” nagu meremajas seda seadeldist kutsuti. See oli nagu kaev, aga pumpamise asemel piisas käepideme alla vajutamisest, et vesi voolama hakkaks. Neid “kolonkasid” oli vanasti terve linn täis ja viimased läksid vanarauaks ilmselt selle sajandi alguses. Teine nähtus oli paagiga veeauto, mis kõik need tänavad, mis üldisesse linna veevärki…

  • Meremaja

    Majaomanikud verandal

    Vanatädid, vananvanaema ja vanaonu maja vana suveterrassi trepil istumas. Terrassi ääristasid ronitaimed, mis andsid mõnusa varjulise kardinaefekti. Üldse tundub mulle ka fotode pealt vaadates, et omaaegne terrass oli kõvasti romantilisem istumiskoht kui hilisem veranda. Kui terrass oleks jäetud avatuks, oleks see Kuressaares ilmselt ainulaadne – ei tea ühelgi teisel majal sellist olevat. Tahaksin mainida põgusalt ka oma teist vanaonu, kes käis teises maailmasõjas, töötas hiljem elektrijaamas ning kellele peale majaostu meremajas kah tuba pakuti. Plaanide järgi oleks ta saanud selle toa, kus hiljem elas üks minu vanatädidest. Mõeldi nii, et majja oleks pidanud ära mahtuma vanavanaema, kaks vanatädi, vanaonu ja vanaema koos minu emaga. Kuidas nad end nelja tuppa ära…

  • Meremaja

    Kuidas vanaonu Rootsi pages

    Sellel fotol on kõige noorem isik minu vanaema, taga istuvad tema õed, ette on ennast sättinud vanaema vend. Toosama vend põgenes 1944. aastal punaste eest paadiga Rootsi. Leidis see aset umbes nii: kuna vanaema pere elas tükk aega enne vältimatute asjaolude tõttu linna ehk Kuressaarde kolimist Lümanda külas, siis oli neil Leedri külas talumeestest sõpru-tuttavaid. Kuulnud paadipõgenikest, otsustas too sama vanaema vend asja lähemalt uurima minna. Kuna ühes paadis olnud juhuslikult vaba koht, istus vanaonu paati ja jõudiski õnnelikult Rootsi kaldale. Kuna Rootsi hakkas mingi hetk põgenikke välja andma, tekkis hirm Nõukogude Liitu tagasi sattuda, ja Rootsist mindi edasi Kanadasse. Oma Eesti sugulasi nägi vanaonu silmast-silma alles 1980ndate lõpus. Oma…

  • Meremaja

    Sukaseen, nõelakarp ja kohver

    Siin ilmas veidi kauem elanud inimesed ehk mäletavad kauplustes, kassa juures vanasti olnud aluseid, kuhu sai müüja pani kliendile vahetusraha. Vot sellist alust oli ka minul kaupluse mängimiseks vaja. Välja aitas mind see roheline plekk-karbike, kus pea aegade algusest peale on hoitud nööpnõelu. Kas keegi nõelu vahel kasutas? Ei. Aga mulle oli tähtis, et oli õnarusega karp, mida sain kauplusemängu juures kenasti kasutada. Vanaema käsitöökomplekti kuulus ka sukaseen, mille jala sees saab nõelu hoida ja kohver kümnetes toonides mulineeniitidega. Vanaema armastas käsitöövärki kokku osta, sest kujutas ette, et ta kohe-kohe hakkab tikkima, kuduma või heegeldama, aga seda aega õieti ei tulnudki. Ta küll kudus mulle hädaga paari sokke, sest talvel…

  • Meremaja

    Vanaema ja kassid

    Vanaema armastas kasse. Tal oli tavaks öelda, et kass muudab kodu hubaseks. Sinna, kus vanaema ise elama juhtus, tuli tavaliselt kohale mõni tundmatu kass, kes usinasti vanaemaga tutvust sobitama asus. Ma ei ole näinud kedagi peale oma vanaema ja ema, kes on viitsinud kassidega niimoodi jännata, et viimased ennast iseäranis kuninglikult tunnevad. Ostnud kassile räimi, puhastas vanaema kalad alati nii hoolikalt, et need läikisid, tükeldas ja serveeris kassile nagu gurmeerooga. Vahel vaatasid, kui isukalt kass seda tavalist rooga, millel oli delikatessi välimus, sõi ja endalgi läks kõht tühjaks. Juurde anti sööjale piima, mis pidi alati olema soojendatud. Ema keetis oma kassidele mannasuppi võiga. Kui tema viimane kass oli juba vana…

  • Meremaja

    Vanast terrassist sai veranda

    Majal oli algselt ehitatud külge suvine terrass, mille vanatädid lasid aga kinni ehitada. Terrassist sai veranda millalgi 1960ndatel. Enne seda oli veranda ehk siis endine terrass igal suvel avatud ning seal võõrustati külalisi või istuti niisama. Ümber terrassi kasvasid varju andvad vääntaimed, mis vaheldumisi õitsesid ning lisasid, võiks lausa öelda, et romantilisust. Kuna avatud terrass ja päikse poolt küpstatud soe katusealune meelitasid ligi teisigi eluvorme, näiteks herilasi, siis otsustati ühel hetkel terrass kinni ehitada. Enne kinni ehitamist võõrustas terrass-veranda ühel suvel ka pääsukesi, kes olid omale otse suvekuuma plekk-katuse alla pesa teinud. See pesa jäi sinna ka peale akende panekut ning püsis puutumatuna nagu museaal, vähemalt paar aastakümmet, kuni viimaks…

  • Meremaja

    Kõik on kusagile läinud

    Meremaja aiailust pole ammu enam midagi järel. Nii maja kui aed on kuidagi tühi, kõle ja mahajäetud. Endiste hooldatud lillepeenarde asemel vahivad vastu söakad naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas. Vana, mädanenud aialaud tuletab meelde helgemaid päevi, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Seisad aias, vaatad maja poole ja mõtled, et huvitav küll. Pea 70 aastat on selles väsinud ja vanas majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, mis seal salata – ka palju riielnud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud. Ehkki toas seistes mõtled, et ehk teeb keegi ukse…

  • Meremaja

    Kõlakoda ja kuurorditoolid

    Parki rajati kõlakoda 1884. aastal. Kuressaare kuurordielu teiseks suureks nähtuseks kujunesid kuurorditoolid. Leidsin kodus fotokarbis sorides vana foto Kuressaare pargi kõlakojast. Näha on, et orkester mängib, kuid pole teada, kes on see alaealine muusikanautleja, kes kõlakoja eest läbi sammub. Pargi merepoolsest osast saigi linna kuurordielu keskus. Kõlakoda ja selle vastas asuv kuursaal pakkusid suvitajale mitmekülgset meelelahutust. Kõlakojas mängis orkester ja toimusid vabaõhuetendused. Kõlakoja esine plats oli aga täis pikitud kuurorditoole, mida Saaremaa nobekäed hakkasid valmistama Inglismaal käinud Saaremaa laevakaptenite poolt nähtud ja meelde jäetud Windsori-toolide eeskujul. Saaremaalt levisid kuurorditoolid teistesse Eesti kuurortlinnadesse, Pärnusse, Haapsallu, Narva-Jõesuusse.

  • Meremaja

    Rahakassa-puravik

    Minu lemmiktuba oli nn tuba, mida kutsuti vanatädi Kiira toaks ning mis asus otse veranda kõrval. Kiiral oli toas palju huvitavaid esemeid. Näiteks oli tal riiulitäis raamatuid ning nende vahel kaks Ameerika kodusisustusraamatut 1950ndatest. Neid oli huvitav sirvida, sest veel 80ndatel ei olnud üheski nõukaaja kodus nii mitmekülgset, värviderohket sisustust kui 1950ndatel Ameerikas juba oli. Siis oli Kiira toas vanavanaisa kirjutuslaud, mille sahtlites oli ajaviiteks huvitav sorida. Kirjutuslaual aga seisis puravikukujuline savist rahakassa. See on kõige nunnum rahakassa, mida ma kunagi näinud olen. Ega ma selle rahakassa päritolu kohta midagi ei tea. Omal ajal ei olnud taipu ka küsida. Mäletan seda, kuidas keerutasin puravik-rahakassat käes ja ei suutnud kuidagi aru…

  • Meremaja

    Naadimeri ja tühjus

    Kunagisest aiailust pole ammu enam midagi alles. Endiste kauniste lillepeenarde asemel vahivad vastu naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas. Vana mädanenud aialaud toob meelde helgemad päevad, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Nii põhi- kui ka keskkooli lõpueksamiteks õppisin ka ilmselt just selle laua taga, sest soojad kevadilmad meelitasid õue. Aga nüüd, seisad aias, vaatad maja ja mõtled, et huvitav. Pea 70 aastat on selles majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, aga mis seal salata – sai ka palju riieldud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud ja ehkki tühjas…