Eestlaste toidulaud kuni 20. sajandini

Kuni 20. sajandi alguseni valmistati toidud põhiliselt talu oma majapidamises toodetavatest toiduainetest.

Toit oli võrdlemisi ühekülgne, mida suurendas veelgi sesoonsus ja kindel nädalane toidukord. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. 19. sajandi lõpupoole nihkus päeva tugevaim toidukord õhtult lõunale. 20. sajandi alguseks oli sooja lõunaks sooja toidu valmistamine peaaegu üldine. 19. sajandi II poolest söödi aga jüripäevast kuni rukkilõikuseni tavalistele päevastele toidukordadele lisaks varahommikust pruukosti.

Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba. Leivaga oldi kokkuhoidlik. Hoolega korjati kokku kõik leivaraasukesed ega visatud ära ka vana kuivanud leiba. Küpsetati korraga suur tegu leiba, sest see võimaldas kokku hoida perenaise tööaega ja kõva leiba kulus vähem. Leiva kui peatoiduga käidi austavalt ümber. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. Nii ei tohtinud leiba panna lauale selili ega leivaviilu leiva küljest murda. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti.

Levinumaid rahvuslikke toite oli verega ja vereta tanguvorst. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel, lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoidule. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis supis keedetuna odrakülvajale, et hästi pikapealine oder kasvaks.

Väga tähtsaks toiduks peeti kala. Sisemaal söödi peamiselt soolatud kala, rannikualadel ja suurte järvede äärsetel aladel rohkesti ka värsket kala. Maiusroaks oli kalamari, eriti haugi- ja latikamari. Kalamarja kasutati kookide küpsetamisel ja suppide keetmisel, sellest valmistati käkke jne.

Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: “Toob õnne ja kasvab hea vili.” Ka karjalapsele anti süüa keedetud mune või ahjus küpsetatud leivakakku, milles oli muna otsapidi sees, pärast seda kui ta karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuroaks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks ja külalistele.

Kui loomsete toiduainete ja leiva söömine oli sageli piiratud ning neid anti lauale jaopärast, siis enam-vähem piiramatult võis süüa suviteraviljadest ja juurviljadest valmistatud toitu.

Lõuna- ja Ida-Eestis mitmekesistas argi- ja pidupäevatoite kama, mida valmistati suuremal hulgal kevadel, pärast tõuvilja külvi, ülejäänud seemneviljast. Kama söödi kogu suve, eriti heinaajal. Kamakäkke söödi leiva asemel, kui leiba ei olnud, samuti magustoiduna.

Ka kanepitoidud olid levinud Lõuna- ja Ida-Eestis. Kanepiseemnetest valmistati kanepitampi, mida määriti leivale ja söödi kartulite kõrvale. Kanepipiim oli piima aseaineks suppide peale ja pudru kõrvale lehmade lüpsiperioodi vaheajal. Rikkuleivataignast alusel valmistati kanepipirukaid. Kanepiseemnetest valmistatud toite peeti maitsvaks ja toitvaks.

Magustoite valmistati “linnumagusa” ehk mee abil, mida toodi esialgselt ka metsast. Üldiselt keedeti magustoite kuni 20. sajandi alguseni vähe ja tavaliselt ainult pühadeks või suuremate perekondlike sündmuste puhul.

Eestlaste tavaliseks joogiks oli kali ehk taar. Valmistati ka kadakamarjajooki või -teed. Kevadel joodi kasemahla. Leivale pealerüüpamiseks võeti heinamaale kaasa jahukördiga segatud hapupiim. Pidusöögil või tähtpäevade puhul pruuliti aga õlut.

Rikkalikumad kui aegipäevatoidud tehti toidud pidu- ja kalendritähtpäevadeks. Neil puhkudel söödi puhast, lisanditeta rukkileiba, odrakaraskit, nisujahust sepikut ning mitte enam jaopärast.

Tähtsamad peod ja pakutavad road

Pulmadeks söödi rohkesti küpsetatud ja keedetud liha, suitsusinki, sülti, tanguvorsti, lihasuppi klimpidega, kala, kartuleid, kapsaid, kohupiima, võid jne. Magustoiduks on tavaliselt tehtud õllesuppi.

Pulmalised olid tavaliselt nii hoos, et pulmade lõppu tuli meelde tuletada kindla lõputoiduga. Saare- ja Läänemaal oli lõputoiduks näiteks klimbisupp, ka koorega keedetud kartulid liha või kalaga. Viru-Nigulas tangupuder, Kihnus hernesupp, Kodaveres põhjakõrbenud klimbisupp, paljudes kohtades kapsad või kapsasupp. Lõputoidu laualetoomisega teatati, et peale söömist on aeg pulmamajast lahkuda.

Katsikule oli olnud üldiseks tavaks kaasa võtta puukausis jahu-, tangu – või kruubiputru. Puder kaunistati pooleks lõigatud keedetud kanamunade ja võisilmaga. Jõukamates peredes pandi pudru keskele terve praetud kana, ümberringi keedetud kanamunad. Kohati on katsikutele viidud munaputru, munasuppi, länikuga odrajahust käkke või lihaga klimbisuppi.

Varrudele viidi kaasa kakukott, millesse pandi odraleib, nn varrukakk. Varrudel pidi varruline taldrikule lapsele “hambaraha” panema, seejärel tõi ämm munaroa lauale.

Varrudel ja matustel olid üldiselt samad toidud mis pulmadeski. Puudusid ainult lõputoidud. Matusepäeva hommikul anti tanguputru piimaga, pärast matuseid klimbi- või lihasuppi. Lõuna- ja Ida-Eestis kaerakilet, saartel kindlasti kala.

19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses hakkasid külades levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks mõeldud kokaraamatud, korraldati lühemaajalisi majapidamiskursuseid, küladesse ilmusid kokad, kelle ülesandeks sai valmistada toitu tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitute ees, esmajoones jõukama talurahva piduroogades ning külalistele pakutavates toitudes.

Autor: S. Kalvik. 1970. aasta kalender. Väljaandja: kirjastus “Eesti Raamat”.

Foto: Pixabay/Pavlofox