Uncategorized

  • Reisimine,  Uncategorized

    Üks kõrvaline, ent seda köitvam paik Montenegros

    Hakkasin suvepuhkuse lõpus kirjutama innukalt postitust meie perepuhkusest Montenegros. Siis tuli tööleminek, kirjutamine jäi pooleli ja enam ei ole mälestused nii värsked, et kirja panna. Mõtlesin, et heakene küll, kahju on lasta heal materjalil raisku minna ja otsustasin, et kirjutan ühest paigast, mis mulle iseäranis muljet avaldas ja kuhu turist eriti ei satu. Selle koha nimi Praskvitsa, mis on nimelt klooster ja asub see Budvast veidi eemal, kõrgel mäe otsas. Eriti kõvad mehed võivad sinna minna jalgsi väikest mägirada mööda üles ronides, sest ühistransport sinna ei vii. Need, kes seiklus- ja mägiturismi niiväga ei harrasta, saavad kohale auto või taksoga. Mägiteed on käänulised ja tunduvad ohtlikud, aga kohalikud on harjunud…

  • Ilu,  Uncategorized

    Elu esimene suurem kreemiost ja kogemused

    On kuidagi läinud nii, et ma ei ole kasutanud pikki aastaid muid näokreeme peale meigi aluskreemi, sest polnud nagu vaja – näonahk oli niigi prink. Kuni ühtäkki avastasin, et nägu hakkab käest minema. Teengi siinkohal väikese ülevaate enda ostetud kreemidest ja seerumitest. Mis seal muidugi üldse rääkida – ma ei olnud kordagi kosmeetiku juureski käinud kuni lapsega veedetud unetud ööd ja üks isiklikus elus toimunud raske kaotus mu näole jäljed jätsid. Alles siis mõistsin, et peaks näoga veidi rohkem tegelema kui hommikul meigi näkkupanek ja õhtuti mahavõtmine. Esimest korda elus lubasin endale kvaliteetsemaid kreeme. Varasemalt olin kasutanud pikalt neid odavaid, mida sai nendest slaavi toodetega kauplevatest kosmeetikapoodidest osta. Kui maske…

  • Loodus,  Uncategorized

    Veidi Vilsandi linnuriigist

    Minu kätte sattus üks vana, 1963. aastal välja antud õhuke brožüür linnuhuvilistele, mis keskendub Vilsandi saarel toimetavatele sulistele pesitsejatele. Kuna see on aga nii hästi kirjutatud, et tekitab huvi ka mitte klassikalises linnuhuvilises, siis jagan mõned read ka siin. Kas te üldse teadsite, et 6-km pikkune Vilsandi saar jaguneb idapoolseks Väike-Vilsandiks ja läänepoolseks nö päris Vilsandiks ja mõlemad saare osad on ühendatud madalama alaga nn Vahemerega. Oli aegu, kui ühest saare otsast teise sai märjemal ajal üldse paadiga sõita. Vilsandi ümbruse meri on tujukas ja täis madalikke ja karisid. Saare läheduses, mõnesaja meetri kaugusel Vilsandi läänetipust, asuvad kuivamaatäpikesed – Vaika saared, mille kaljud koosnevad paest ja dolomiidistunud lubjakivist ning mida…

  • Antiik ja vintage,  Uncategorized

    1980ndate kodu uhkus: lühter “Kaskaad” Kes mäletab 1980ndaid, mäletab kindlasti nõukogude kultuslampi, mida kutsuti “Kaskaadiks” ning mis rippus paljude kodude elutubades. Näiteks mäletan seda uhket valgustit sõbranna kodus ning võib-olla ei omanud ma rafineeritud maitset, aga mulle see lamp väga meeldis. Emale aga mitte, mistõttu kodus meil sellist lampi ei olnud. Eriti meeldisid mulle need kristalli välimusega “purikad”, mis igasse toanurka valgust kiiskasid. Nimegi sai lamp välimuse jälgi – voogav ning valguse käes sädelev-sätendav nagu kristalne kaskaad. 1970ndatel-1980ndatel vallanud armastus kristalli vastu oli põhjus, miks valgusti populaarseks sai. Kristalli peeti kodu uhkuseks ning esemeid kingiti sünnipäevaks, juubeliks, pulmadeks ja pensionile mineku puhul. Kristalli, mida hoiti kodustes baarikappides nähtaval kohal, leidub…

  • Ilu,  Uncategorized

    Ripsmetušid, mida olen kasutanud ja soovitan/ei soovita

    Mis seal salata, enamasti on minu kosmeetikakotti sattunud odavama hinnaklassi ripsmetooted. Ja niipalju kui olen kasutanud ka kallemaid tušše, ei ole olnud märgatavat vahet. Panen kirja oma lemmikud ja mittelemmikud ja ehk on see kellelegi otsutamisel abiks. Milliseid ripsmetušše eelistan? Ripsmed on mul looduse poolt antud lühikesed, mistõttu eelistan pikendavaid ja tihendavaid ripsmetušše. Enne tušitamist pean ripsmeid kindlasti koolutama, sest muidu võivad nad jääda allapoole vaatama ja ei jää kaarduvat efekti. Ma ei ole kasutanud veekindlaid ripsmetušše, kuigi ilmselt võiks. Ka olen hooajaline läätsekandja ning silmad on aastate jooksul veidi tundlikumaks muutunud. Kui korraks meenutada, siis esimese ripsmetuši soetasin kaheksandas klassis ning see oli Lumene. Lumene ripsmetušid on minu jaoks…

  • Heaolu,  Uncategorized

    Paar kasulikku mõtet eesmärkide saavutamisest

    Ostsin oma elu esimese psühholoogia alase raamatu, millest lootsin abi ühele muule murele, aga sain abi hoopis eesmärkide seadmise nippe. Nimelt olen oma elus olnud alati suur tegemiste edasilükkaja. Kooliajal jäid kõik õppimised viimasele päevale. Ülikooliajal ei olnud olukord parem. Võiks öelda, et isegi hullemaks läks. Tööasjadega oli ka nii, et mulle hakkasid kõige enam sobima töökohad, kus asjad tuli kohe ära teha, muidu oleks nende tegemine veninud lõpututesse kaugustesse. Tänaseks olen aru saanud, et ilmselt ei olnudki ma piisavalt motiveeritud ning ei osanud oma tegemistes näha nö viisastakuplaani. Ühesõnaga, kui midagi teha, tasub mõelda, kuidas see tegemine elus edasi aitab, mitte teha asju niisama, tegemise pärast või sellepärast, et…

  • Uncategorized

    Iludus tumesinises rüüs

    Paljudele nõudehuvilistele on tuttav serviis „Võrk”, koobaltsinise ja kullatud mustriga. Sama tehas tootis ka üleni koobaltsiniseid nõusid, mis kullaga kaunistatuna mõjusid kuidagi slaavilikult suursuguselt. Nagu näiteks see vaas, mis on valmistatud sealsamas, 1949. aastal “Võrku” tootma hakanud Lomonossovi portselanivabrikus 1950ndatel ja mis on meil kodus aastaid kasutuses olnud. Õnneks on ta jäänud aastakümnete jooksul terveks, mitte nagu Tarbeklaasi „Tulp” või üks Saksamaalt pärit imeilus vaas, mille kass käpaga riiulilt maha ajas. Oi, kui palju asju on kassid ära lõhkunud, alustades kuuseehetest ja lõpetades toidunõudega, aga peale mõningat pahandamist korjati killud kokku, ohati ja elu läks edasi. Üldiselt meil vaase koju ei ostetud, pigem saadi kingituseks kolleegide või tuttavate käest. Ilmselt…

  • Antiik ja vintage,  Uncategorized

    Karamellivärvi moosikausid

    Meie majapidamisse jõudsid mitmedki asjad lihtsalt sellepärast, et oli vaja osta, nii igaks juhuks. Niimoodi ka need kausid, milles saab serveerida, mille peale fantaasia tuleb, olgu see moos, jäätis või halvaa. Oli 1980ndate lõpp, 1990ndate algus. Segased ajad, ühest küljest kaupluste tühjad riiulid, mis ostjatele kurvalt vastu vaatasid kui ka hulgivarumine juhul, kui midagi müüki tuli. Vahel sai kaupa linna kaubabaasi kaudu. Lugesid tutvused ja kui neid ei olnud, tuli passida lõpututes järjekordades. Ma küll ei tea täpselt kuidas need magustoidukausid osteti, kuid ilmselt ostis need minu vanatädi eesmärgiga külalisi millegi hea ja paremaga kostitada. Aga millegipärast neid kausse kastist välja ei võetudki ja seisid need kusagil pimedas sahvrinurgas kuni…

  • Reisimine,  Uncategorized

    Saint Helena saar

    Kas olete vahel mõelnud, et kus võiks asuda maailma kõige eraldatum paik? Kindlasti võiks see olla mingi saar. Tuleb välja, et sihuke üksildane saar ongi olemas. Paikneb keset stiihilist Atlandi ookeani ning on koduks umbes neljale tuhandele elanikule. Pean alguses kohe mainima, et ma ise ei ole seal käinud. Kuni 2016. aastani oligi sinna suhteliselt keeruline pääseda ning reis, milleks tuli varuda palju aega, nõudis veel omajagu planeerimist ja no eks ikka raha ka. Kuigi Saint Helena saart on seostatud kõige enam Napoleoni vangistusega ja ajalootunnis peaks olema sellest räägitud, siis saar jäi esimest korda mulle silma-kõrva mõned aastad tagasi, kui sattusin YouTube’ist juhuslikult vaatama filmi saare elust ning mind…

  • Blogi,  Uncategorized

    1980ndad lastesõimes: haisva lapiga söögitädi ja tige kasvataja

    Käisin lapsega suvel Kuressaare Rohu tänava lasteaia hoovis mängimas. Lapsel oli lõbus turnida, aga mulle seostus iga nurgatagune erinevate mälestustega, sest käisin ise selles lasteaias kuni kooliminekuni. Mind viidi sõimerühma esimesel võimalusel. Olin siis vist kaheaastane. Isa oli käinud isegi lasteaiaruume remontimas, et mulle rühma koht garanteerida. Sõimerühm, kus käisin, koosnes kahest ruumist: mängu- ja söögitoast ning magamisruumist, mille aknad avanesid sisehoovi, kus tollal oli kivist õuebassein, mida minu mäletamist mööda kunagi veega ei täidetud. Lastevoodid olid rauast, värvitud kollaseks ning voodivõred olid punutud valgest nöörist. Magamisruumis hõljus alailma õrn uriiniaroom, sest nii mõnelgi juhtus vahel une ajal “õnnetus”. Mäletan, et mulle lasteaias ei meeldinud mitte üks raas ning tuli…