Toredad mummulised: kuidas alustass kaaslase sai

Koristasin vana maja ning silma hakkas üks mummuline taldrik, mis oli ühes teiste taldrikutega põrandal hunnikus, oodates kas prügimäele saatmist või uut elu kusagil köögikapis. Juhtus see viimane, sest veidi oma mälus sobrades meenus mulle, et sellel alustassil oli ju kunagi olnud kaaslane tassi nöol. Igatahes, üha enam hakkas see mummuline taldrik mulle lapsepõlve meenutama – pehme sisuga keedetud munad võisilm ja soolalaik keskel, paksu võikorraga leivad, arooniamahl, kogelmogel.

Pesin alustassi puhtaks ning hakkasin talle kaaslast otsima, sest ilma tassita oli ta kuidagi kurb. Vaatasin neid erivärvilisi, kuldseid, oranže ja musti mumme ja pidin tõdema, et need meeldivad mulle tunduvalt rohkem kui need oranžid-punased Riia mummutassid, mida Facebookis ostetakse. Muide, nende Riia tassidega sain omal ajal tagaaias mängida, kui vanatädi oli mulle neid haigla puhvetist toonud, kus ta nõudepesijana mõnda aega töötas.

Märkasin Facebookis, et keegi oli postitanud sarnaste mummudega kausside pildi. Olevat Riia Gauja seeriast. Vaatasin siis oma taldriku alla ning enda meelest Riia tootjamärki sealt küll ei leidnud. Pakuksin pigem Poltavat, aga internetis kolades ei suutnud ma tootjat siiski tuvastada.

Panin kuulutuse tassisooviga üles ning peale veidikest ootamist kirjutas mulle keegi proua, kes pakkuski üks-ühele sama mustriga tassi. Nii ei pidanudki alustass enam üksinda olema. Kuid on siiski üks väike AGA. Nimelt on tass alustassist tunduvalt õhem. Tundub, et toodeti suuremaid alustasse koos tassidega ning väiksemaid kohvitasse. Tuleb välja, et mul on teekruusi alustass, mille peal istub nüüd ilus peenike kohvitass, kust väikest näppu peenelt üleval hoides teed juua.

Olen nüüd mõelnud, kas hakata neid mummulisi koguma kuni arvestatava komplekti kokku saan. Kiusatus nagu oleks.