Paar kasulikku mõtet eesmärkide saavutamisest

Ostsin oma elu esimese psühholoogia alase raamatu, millest lootsin abi ühele muule murele, aga sain abi hoopis eesmärkide seadmise nippe.

Nimelt olen oma elus olnud alati suur tegemiste edasilükkaja. Kooliajal jäid kõik õppimised viimasele päevale. Ülikooliajal ei olnud olukord parem. Võiks öelda, et isegi hullemaks läks. Tööasjadega oli ka nii, et mulle hakkasid kõige enam sobima töökohad, kus asjad tuli kohe ära teha, muidu oleks nende tegemine veninud lõpututesse kaugustesse. Tänaseks olen aru saanud, et ilmselt ei olnudki ma piisavalt motiveeritud ning ei osanud oma tegemistes näha nö viisastakuplaani.

Ühesõnaga, kui midagi teha, tasub mõelda, kuidas see tegemine elus edasi aitab, mitte teha asju niisama, tegemise pärast või sellepärast, et sellel momendil ei oska muud teha. Ma arvan, et see on kõige olulisem teadmine, mida peaks inimesele kodust kaasa andma, sest tänapäeva valikutevõimalus võib pea hulluks ajada, eriti olukorras, kus erilist kutsumust ka ei ole loomu poolest kaasa antud.

Aga eesmärkidest siis. Kui sul on need olemas ja motivatsiooni ka piisavalt, et vaja ainult edasi rühkida ja väikeseid võite korjata, siis annangi kiire ümberjutustusena edasi alljärgneva loo, mis paneb raskused hoopis teise perspektiivi.

Briti mängironijad Joe Simpson ja Simon Yates olid 1985. aastal vallutamas Peruu Ande, kui neil sai otsa kütus, toit ja vesi ja ilmaoludki halvenesid. Ebaõnnetumise tipuks osutus Simpsoni jalaluumurd. Koos otustasid mägironijad, et mäest kiiremaks allasaamiseks aitaks see, kui Yates Simpsoni köiega alla laseb, mida mehed ööpimeduses tegema asusid. Yates, lumesajust pimestatud, lasi Simpsoni köiga üle kalju ääre, kuhu siis viimane kõikuma jäi. Yetesil ei olnud jõudu, et Simpsonit tagasi üles tõmmata ega polnud piisavalt köit, et kaaslast allapoole lasta. Loodusstiihiate möllus ja pimeduses ei olnud võimalik ka teineteisega suhelda. Viimaks Yates, arvates, et Simpson on üldse alla kukkunud, lõikas köie läbi.

Simpson oli aga kukkumise üle elanud, ilma toidu ja veeta ning murdunud põlvega, asus ellujäämise nimel roomama tükk maad, et jõuda mägironijate põhibaasi. Yates oli juba sinna varem jõudnud, valmis maailmale selgitama Simpsoni kurba saatust.

Simpson selgitas hiljem, mis oli teda motiveerinud sellest hullust olukorrast eluga välja tulema. Tema nipp oli see, et kui ta oleks koondanud oma täjelepanu kogu teekonnale, mis tal tuli ette võtta põhibaasi jõudmiseks, oleks ta ammu alla andnud. Aga selle asemel seadis ta endale väikeseid eesmärke, jaotas oma teekonna väikesteks etappideks. Näiteks mõtles mees, et jõuan selle kivikuhilani 30 minuti pärast. Väikesed eesmärkid aitavad keskenduda võimalustele, mitte suurele probleemile meie pea kohal ning pakuvad väikeseid eduelamusi, mis on suure eesmärgi saavutamiseks ja motivatsiooni hoidmiseks hädavajalikud.

Teine nipp on hoida rahakoti vahel krediitkaardi suurust paberit mõttega, mis aitab seatud eesmärke silme ees hoida või mingi pilt või ese, mis sümboliseerib positiivselt sinu seatud eesmärki. Välja võtta on see vaja neil puhkudel kui raskused tulevad, et endale ikka ja jälle tuletada meelde põhjuseid, miks on muutus sinu elus vajalik ja mida head see endaga kaasa toob.

Ja lõpetuseks veel üks kasulik teadmine: ära oota kuni tekib motivatsioon. See ei teki niisama, motivatsioon tekib tegude tagajärjel. Motivation does not come before action, it follows it!