Rehielamu – vanade eestlaste kodu

Jaani pastor Fr. C. Hoffmann kirjutas 1802. aastal: “Mis siinsete talupojamajade kujusse puutub, siis koosnevad need tavaliselt kolmest osast, mis aga talvel ja suvel on väga erineva otstarbega. Keskmine tuba on ahjuga varustatud ja seda kasutatakse talvel, kevadel ja suvel tegelikult elutoana; sügisel etendab see aga kuivatusrehe osa. Kuna tõmbuse jaoks pole korstnat, siis peab toas olevast ahjust tulev suits omale ise suure vaevaga väljapääsutee leidma, kas salaja uksest välja hiilima või aja jooksul haihtuma, – olukord, mis silmadele ainult halvasti võib mõjuda.

See tuba aga, mida tavaliselt suitsutoaks kutsutakse, on alalisest suitsust päris mustaks nõestnunud ja omab sellele vaatama ainult ühe ruutjala suuruse, umbes kaks jalga maast kõrgel asuva akna, mille läbi päevavalgus vaevaliselt suudab langeda musta, rohkem vanglale kui eluruumile sarnanevasse ruumi.

Selle sooja elutoa kõrval asub ühel pool külm tuba, mida suvel ja sügisel, kui keskmine tuba on rehena tarvitusel, elutoana ja talvel käsikambrina kasutatakse. Teisel pool suitsutuba on veel üks ruum, mida päris suvel ka elutoana kasutatakse, mis sügisel aga juba rehala ja talvel lauda aset peab täitma.”

Toodud ridadest selgub, et 19. sajandi alguses oli eestlaste eluhoones – rehielamus – kolm kõige olulisemat ruumi: külm kamber ühel pool ja rehealune teisel pool ning nende vahel köetav ruum. Selline eluhoone ei olnud mitte ainult Saaremaal, vaid ka mandril. Samuti kasutati rehielamut eluhoonena Põhja-Läti lääne- ja keskosas.

Niisiis oli keskseks eluruumiks möödunud sajandi alguses ja varasematel aegadel hoone keskel asuv rehetuba. Selle suurus olenes pere jõukusest, harilikult kõikus 24-54 ruutmeetri piires. Rehetoa sisemus oli kohandatud kaheks oluliseks funktsiooniks: vilja kuivatamiseks ja eluruumiks. Just esimese nõude jaoks oli rehetuba teistest ruumidest kõrgem, sageli üle kolme meetri kõrge. Allapoole parsi jäi harilikult kuni kaks meetrit. Parred olid ca 15 cm jämedused puud, mida sai taladel kokku või laiali lükata. Rehe ajal pandi nendele vili kuivama. Rehetoas oli tavaliselt 12-15 part. 3-4 parrest koosnevat rühma nimetati laugus. Laugusi oli 3-5. Vili pandi kuivama lauguste kaupa – laoti 3-4 üksteise kõrvale lükitud part vilja täis ja järgnevalt ülejäänud laugused. Pärast rehte lükati parred tihedalt üksteise vastu, nii et parsile võis panna küttepuud või teha magamisaseme.

Sisustus oli minimalistlik

18. sajandil ja varemgi oli rehetoa sisustus väga lihtne. Kõigepealt oli seal kaks pikka seinapinki. Esiseina läheduses paiknes pikk söögilaud, mille äärde pere liikmed kindla korra järele sööma istusid. Aukoht kuulus pereisale, järgmine vanemale pojale. Peremehe vastas istus perenaine ja tema kõrval muu naispere. Seinapingid olid laiad, sest neid kasutati ka magamiseks. Toa majanduslikuks nurgaks oli ahjuesine. Siin koldel valmis perele ja osalt ka karjale toidupoolis. Viimastele sööma valmistamise kohaks oli harilikult väliköök. Kolde kõrval paiknes eraldi lame kivi, millele toetuti tuletegemise ja söögivalmistamise ajal ning võeti istet ka jõudehetkeil. Ahju kolde vastasnurgas asetsesid toidu- ja veenõud. Siin oli varn kirvestele ja anumad loomatoidu tarvis. Toas oli kindlasti ka leivaküna ja talvel pandi üles kangasteljed.

Peale inimese kasutasid rehetoa soojust suure pakase ajal ka väiksemad koduloomad. Nii näiteks kirjeldatakse rehetuba Kanepi kihelkonnas 1742. aastast: “Majas oli elutuba, kamber ja köök üheskoos, uks oli ka aknaks; ma sain siiski nõnda palju õlgi, et me võisime maha heita. Öösel jooksid väikesed põrsad meie ümber ja üle pea.”

Kuna rehetuba kasutati sügisel vilja kuivatamiseks, siis sellel ajal pidi majakraam välja viidama. Isegi seinapinke ei jäetud kohale. Pärast rehepeksu puhastati tuba hoolikalt. On andmeid, et põrandale puistati mitmesuguseid rohutaimi, eriti kalmuse lehti. Nelipühiks, jaanipäevaks ja pulmadeks toodi sisse rohelisi kaski. Pidulikel puhkudel on rehetuppa riputatud ka laekroone. Need tehti õlgedest või roost.

Rehetoa küttekoldeks oli ahi, mille pikkuse ja laiuse mõõtmed olid 2,5-3 x 1,5-2 meetrit. 19. sajandil oli Eestis levinud kaks ahjutüüpi: kerisega ja ilma. Kerisega ahju nimi tuleneb kerisekividest, mis tulepesa võlvidele laoti. Tuli ja suits pääsesid läbi kivide. Vanematel ahjudel oli keris pealt lahtine, mis 19. sajandi alguses kummiga kaeti, et tulesädemed ei saanud lakke tõusta. Kerisekivid tahmusid, mistõttu tuli neid vähemalt kord aastas puhastada.

Umbahju oli suur tulepesa, mistõttu ahju siseruum oli väga avar – meeter ja enamgi. Nii oli tavaline, et lapsed ahjus mängisid. Haiguse korral on soojas reheahjus magatudki. Hiljem tehti umbahjude laele ka paar tõmbekanalit. Otse kummi all, ahjusuu ees oli tulease ehk kolle, mis asetses ahju- ja toapõrandast veidi madalamal. Enne pliite rippus kolde kohal puukoogu või raudahela otsas katel, milles valmistati perele toitu.

Rehealune oli rehielamu kõige avaram ruum. (70-100 ruutmeetrit). Rehealuse esi- ja tagaseinas olid harilikult laiad kahepoolsed väravad, nõnda et viljakoormaga võis vabalt sisse sõita. Rehealuses toimus viljapeks ja -puhastamine, talvel kasutati seda ruumi aga laudana. Rehe all hoiti peamiselt sigu, lehmi ja hobuseid. Kevadel puhastati rehealune sõnnikust ja siis muutus see põllutööriistade panipaigaks või isegi magamisruumiks.

19. sajandi keskpaiku hakati eluruumiks tarvitama kambreid, mis varasemalt olid külmad ja seetõttu elamiskõlblikud ainult suvekuudel. 19. sajandi esimesel poolel hakati kohati kambreid köetavaks muutma pikkade truupide abile rehetoast kambrisse. Kui aga kamber polnud köetav, oli rehetuba talvel ainsaks elu- ja tööruumiks, kuna varakevadest kuni hilissügiseni elas enamik pere liikmeid väljaspool rehetuba: magati aidas ja lakas, toitu keedeti suvekojas.

19. sajandi keskel toimusid teatavad nihked traditsioonilise rehielamu arengus. Suurt mõju avaldas ehitustegevusele eeskätt kirjasõna levik külas, ajalehtedes tehtav selgitustöö. Kriitika alla võeti rehetubades elamine, sest suitsune ruum tekitas silmahaigusi. 1880ndatel toimub eriti märgatavaid muutusi rehielamu ehitamisviisis. Paljudele vanadele elamutele ehitatakse korstnad, rehetoa otsa püstitatakse 2-3 köetavat kambrit. 1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti- ja Saaremaal 30,9% ning Liivimaa Eesti osas 41,7% elamutest juba korstnaga.

Mida rohkem hakati kasutama viljapeksumasinaid, seda väiksemaks muutus rehielamu tähtsus. Juba varem olid jõukamad pered ehitanud elamu ja rehe eraldi, nüüd hakkasid seda tegema ka need, kes varem ei teinud, sest rehtede järele polnud enam vajadust. Kuid kõigele vaatamata ei loovutanud rehielamu oma kohta eraldi elamutüübi kasuks kergesti.

Kuidas rehetuppa valgust saadi? Kuna ruum oli pime, siis hakati 18. sajandi II poolel esmajoontes saartel ja Lääne-Eestis mõtlema ruumi valgustamise peale aknaga. Selleks oli tarvis jätta ehitamata üks külgseintest, kas rehetoa või rehehoone oma. Kui jäeti kambrikõrguselt ära rehe külgsein, siis moodustus rehetoa madalam osa, mida rahvas liiatoaks nimetas. Harilikult tehti liiatuba hoone esiküljele, kuhu ka aken raiuti.

Autor: A Peterson. Ilmus 1970. aasta kalendris. Väljaandja: kirjastus “Eesti Raamat”.