Mõned nopped Dante Alighieri kohta
Dante Alighieri, kes sündis 1265. aasta suvel Firenzes, Alighieride majas San Martino väljaku lähedal, sai maailmakuulsaks poeemiga, mida peetakse keskaja üheks olulisemaks ning itaaliakeelse loomingu üheks tähtteoseks. Aga kui palju tead sina Dante kohta peale selle osa, mis gümnaasiumi kohustluslikus õppevas oli?
Mina näiteks ei tea. Mäletan kooliprogrammist, et Dante õhkas Beatrice järgi ning kirjutas hirmpika poeemi sellest, kuidas ta käis filosoof Vergiliuse saatel põrgus ning purgatooriumis ja Beatrice juhtimisel viidi paradiisi. Sümboliseerib teos inimhinge rännakut paradiisi,Jumala juurde. Ma ei ole kindel, et ma keskkoolis teose mõttele üldse pihta sain. Täiskasvanunagi on raske mõista, miks keegi peaks võtma ette teekonna tohutu poeemi kirjutamiseks, mis on täis sümbolistikat ning maa peal elavate eest varjul olevat. Selge on aga see, et oma aja kohta oli Dante Alighieri haritud inimene ja küllap see oli tema viis tundeid väljendada.
Mulle juhtus vanu raamatuid sorteerides kätte üldhuvitavaid teadmisi edasi andev kogumik, mis avaldati 1960ndatel koolinoori silmas pidades. Lühidalt on seal välja toodud, et Dante vanemad ei olnud niisama lihtrahva hulgast, vaid nägid ette pojale korralikku kooliharidust. Nii õppiski Dante tolleagseid põhiaineid, mis pidid edaspidiseks tööeluks hea aluse panema. Õppeprogrammis oli retoorika, grammatika, jumalasõna, ladina keel. Sekka ka veidi kunsti ja muusikat. Kõige paremaks õpetajaks osutus vana perekonnasõber Brunetto Latini, kes varustas Dantet silmaringi avava kirjandusega. Latini, ametilt notar oli ise paljulugenud mees – poeet ja õpetlane, nakatas ka Dantet armastusega poeesia ja raamatute vastu.
Dante elu kulges Itaalia poliitiliste tormide taustal. Pidevad tülid kahe erineva poliitilise rühmituse – gvelfide ja gibelliinide vahel, kellest esimesed toetasid paavsti, teised Saksa-Rooma keisrit, määrasid Firenze õhkkonna. Üldjoontes tulid gvelfid pigem jõukatest kaupmeeste suguvõsadest ja gibelliinid olid enamjaolt need, kelle rikkused põhinesid põllumajanduslikel valdustel. Gvelfe toetavad linnad asusid pigem piirkondades, kus kohalike huvisid ähvardas rohkem keiser kui paavst ning gibelliinide linnad asusid seal, kus oli suuremaks ohuks kirikuriigi laienemine.Dante perekond oli toetanud gvelfe ning Dantegi ei jäänud konfliktist puutumata. 1289. aastal osales Dante Campadino lahingus, kus gibelliinid said lüüa.
Mingi hetk puhusid Dante elus aga hoopis teised tuuled – suure armastuse Beatrice näol. Platooniline armastus, mis jäi alles ka peale 24- aastase Beatrice varast surma 1290. aastal. Leinav Dante ei tahtnud kedagi näha, veel vähem suhelda. Must masendus kestis kuni hetkeni, kuni Dante kätte sattus Latini poolt kingitud filossof Seneca teos “Moraalikirjad Luciliusele”. Seneca mõtetest sai Dante niivõrd lohutust, et talle jäi mulje, et Seneca oleks suhelnud sajandite tagant otse temaga. Dante mõistis, et selle asemel, et saatuse poolt ära võetud inimest leinata, tuleks rõõmustada, et see inimene tema elus üldse oli.
Dante hakkas neelama raamatuid nagu hapnikku. Senecale lisaks luges ta teisigi Rooma filosoofe: Ovidiust, Cecerot, Vergiliust jne. Dante lugemispüüdeid toetas teinegi sõber – Guido Cavalcanti, kes varustas tulevast poeeti filosoofilise kirjandusega. Cavalcanti ise lisas, et “kõigist minu südamedaamidest on kõige ustavam ja imelisem filosoofia. Tema ei jäta iialgi maha!”.
Kõige enam nautis Dante Virgiliuse loomet. “Aeneis” sai tema lemmikuks. Oma edasisel teekonnal teadmiste juurde hakkas Dante külastama filosoofide dispuute. Dante enda sõnul otsis ta filosoofilistest mõtetest hõbedat, ent leidis kulda. “Läksin otsima lohutust, kuid lisaks rohule pisarate vastu, leidsin kirjanike sõnad, raamatud.”
1292. aastal Dante abiellus, astus 30-aastaselt arstide ja apteekrite gildi liikmeks, mitte selleks, et apteekrina töötada, vaid selleks, et teha poliitilist karjääri, sest nii nõudis seadus.
Firenze õõtsus ikka veel poliitilises tormides, mis saatsid Dantet pea kogu ta elu. Peale gibelliinide langemist lagunes gvelfide partei mustadeks ja valgeteks gvelfideks, millest esimesed toetasid paavsti ja teised tahtsid suuremat eraldumist Roomast. Alguses võtsid valged võimu, kuid seejärel plaanis paavst Bonifacius VIII vastulööki ja kasutas ära Karl Valois’d, kelle saatis Firenze linna vallutama koos mustade gvelfidega. Linnaelanike usaldust kuritarvitati, Firenzet rööviti ja elanike kallal tarvitati vägivalda. Dante küll proovis hiljem koos valgete gvelfidega taas võimu haarata, kuid siseringis aset leinud reeturluse tõttu katse luhtus ning Dante pettus poliitilises tegevuses üleüldiselt. Paavstliku poliitika ohvrina veetis Dante oma elu viimased kaks aastakümmet eksiilis, tõstmata enam kordagi jalgagi oma vanasse kodulinna.
