Meremaja

Kõik on kusagile läinud

Meremaja aiailust pole ammu enam midagi järel. Nii maja kui aed on kuidagi tühi, kõle ja mahajäetud.

Endiste hooldatud lillepeenarde asemel vahivad vastu söakad naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas.

Vana, mädanenud aialaud tuletab meelde helgemaid päevi, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud.

Seisad aias, vaatad maja poole ja mõtled, et huvitav küll. Pea 70 aastat on selles väsinud ja vanas majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, mis seal salata – ka palju riielnud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud. Ehkki toas seistes mõtled, et ehk teeb keegi ukse lahti ja ütleb: “tervitus, käisime korraks linnas, oleme tagasi,” tead sa ometigi, et seda kunagi ei juhtu.

Jah, vana elaniketa maja on sarnane kodutule kassile. Mõlemad on kössis, elus pettunud ilmega, veidi rääbakas ja alandliku olemisega ent siiski pisukese lootusekilluga, et elul on nurga taga mõni üllatus varuks.

Jätke vastus