Kuidas ma vanatädiga pühadeaega veetsin

Minu mälestused meremaja jõuludega on seotud eelkõige minu vanatädiga, kellega pidasime õudusaid küünlavalgusõhtuid ja laulsime nagu pöörased.

Olude sunnil pidi vanatädi jagama maja, mis kuulus üldse minu emale, minu vanaemaga. Üksteisega nad läbi ei saanud, vanaema veetis suurema osa oma vabast ajast ühetoalises hruštšovkakorteris, kus emaga pead-jalad koos elasime. Ei see segane elukorraldus ega vanaema-vanatädi tülitsemised ei rikkunud kuidagi minu lapsepõlve olemist. Mina olin Meremajas alati väga teretulnud külaline. Ehkki vanatädi oli juba eakam, ei viitsinud praadide ja puiduala katmisega jännata, oli mulle alati varutud komme ja kooke, mida hoolikalt hoiti ja enne pühi kapi otsas peideti.

Niisiis olid vanaema ja vanatädi maja ära poolitanud ning jagasid kööki, kus vanatädi paistis end oluliselt kodusemalt tundvat. Talvel küdes köögis pliit, kui vanatädi viitsis, küpsetas ta kas piparkooke, mingit keeksilaadset ülihead kooki, mille retsepti ma kahjuks ei tea ning kaeraküpsiseid. Viimaseid sai alati palju ja neid oli hea teega krõbistada. Puupliiti integreeritud küpsetusahi kippus alati kõrvetama ning tavapärane oli, et mõni partii küpsetisi söestus pooleldi ära. Needki pisteti kõik nahka.

Toas aga küdes ahi, mille uks oli vanatädil alailma irvakil ning vahel oli ta puutükkide vahele toppinud panni praeleibade või -munaga. Mäletan, et kunagi defitsiidiajal oli ta varunud hulgaliselt kuivatatud õunu ja leivakuivikuid ja neid sai siis igavusest krõbistatud. Mulle hangiti kusagile sakilise servaga glasuuriga kaetud piparkooke, et suu magusamaks saaks, sest Meremaja piparkoogid olid alati ilma glasuurita.

Kui parajasti ahjus midagi küpses ning pidi peale passima, et kraam kõrbema ei läheks, istusime vanatädiga köögis ning mängisime korstnajala vastu toetatud vanal õõtsuvate jalgadega pesulaual kas üht Ida-Saksamaal toodetud täringumängu või tagusime kaarte. Lemmikmäng oli Potiemand nagu me seda kutsusime. Kaotaja oli see, kelle kätte mängu lõppedes see potiemand jäi. Mitte vähe ei teinud ma sohki, sest tahtsin alati võita. Vahel pakkus vanaema ka ennast mängima, aga teda me salaseltslastena kihistades mängu ei võtnud – mine tea, äkki läheb riiuks.

Toas laulsime küünlavalgel vanu häid klassikalisi jõululaule. See oli traditsioon, sest töötavat telekat vanatädil ei olnud, raadiot ka mitte. Uudiseid ammutas ta kas tuttavatelt muttidelt või ajalehtedest. Repertuaari hankisime vanadest, eestiaegsetest laulikutest ja siis me koos üürgasime vanu klassikuid nagu “Miks nii hilja õhtukellad”, “Tasa, tasa, jõulukellad kajavad”, “Üks roosike on tõusnud”, “Ma tulen taevast ülevalt” jne. Laulsime alati küünlavalgel, sest nii oli õdusam. Kummutil põlevad küünlad valgustasid toanurka, vaasi olid pistetud mõned kuuseoksad ja vanatädi käis puhvetkapil olevast leivakastist endale leivakoorukesi lõikamas, et neid kuuma veega alla loputada. Ta eelistas üldse minimalistikku elustiili nii söögi, sisustuse, tollaegse meediatarbimise ja ka riietumise juures.

Küünlad hubisesid, ahi küdes ja laulsime kas kiikudes Võru mööblikombinaadis toodetud kiiktoolil ja või suure ümara söögilaua taga. Pühade klassikutele lasime sekka ka laule nagu “Õrn ööbik kuhu tõttad sa”, “Üks kask meil kasvas õues,” “Kungla rahvas”, “Kas tunned maad” jne. Võimalik, et vanatädi rääkis jutte lapsepõlvest ja ammustest aegadest, aga tollal ei osanud ma neile tähelepanu pöörata.

Meremaja jõulud ei olnud jõulud ilma kirikuta, kus vanatädi oli küünlamüüja. Kirikusse oli jõuludeks alati toodud kaks suurt, laeni ladvaga kuusepuud, mille okstel põlesid pärisküünlad. Kirikus oli raamatupidaja Nadja, kes neid küünlaid süütama ja kustutama pidi lisaks muudele ülesannetele. Kiriku ees, altaris olid värvilised elektriküünlad. Ma hiljem mõtlesin, et kas ma nägin neid unes, aga kontrollisin paar aastat tagasi – ripuvad siiamaani vanas kohas, aga ei põle ilmselt ammu enam.

Vanatädi pidi küünlamüüja ametis alati korrektne välja nägema, setap asendasid tema igapäevast viltuste kõrvadega läkiläkit ja lonti vajunud Marati dresse šikk sinine karakullkraega mantel ning plokkontsaga samsist talvesaapad. Üldse oli vanatädi meie perekonna naistest kõige pikem ja sirgeselgsem ning rääkis alati, kuidas õige daam peab alati väljapeetud välja nägema, lihtsalt ta ise võttis seda reeglit teatud mööndusega.

Siis kui kirikuteenistuse ajal igav hakkas, võisin istuda tädi juures seal küünlaletis ja vaadata kuidas kirikumutid küünlaid otstsid ja vanatädi rahad eraldi karpidesse pani ja leti alt soovitud küünlad välja õngitses. Küünlaletiks oli lükatavate ustega tsaariaegne ja puukoist puretud kapp ja selle uksed käinud ammu enam kinni. Nii võis näha, et selles kapis oli terve kollektsioon erivärvilisi ja -kujulisi Tarbeklaasi vaase nagu Aster, Ira jne. Ja siis ühed kõrge jalaga eestiaegsed vaasid. Võimalik, et need on ka siiani alles.

Kui vanatädi hakkas küünlaid leti pealt kokku korjama, oli selge, et teenistus hakkab läbi saama ning tekkis rõõm, et saab kohe-kohe koju jõule pidama, piparkooke ja komme sööma. Keset pimedat linna seisis värviliste lampidega ehitud kuusepuu ja vahel hiilgelsuur jõulukuu näitas kirikust koju minejatele oma helendavat palet.

Image by Ron Porter from Pixabay