Marienroosid tordi peal
Marienroosidega seoses tuleb alati meelde üks lugu, mis juhtus Tori linnaosas minu emaga.
Nimelt elas peaaegu kõrvaltänavas üks ema tuttav proua oma keskealise tütrega, mõlemad olid usinad taimetoitlased. Mitte veganid, aga eelistades taimset, sõid nad rohelist suht valimatult, alustades lilledest, lõpetades umbrohuga.
Hommikuse kohvi kõrvale tegid nad võileiva niimoodi, et kastsid leiva võise poole mungalille õitest ja lehtedest hekseldatud pudi sisse.
Kui ema prouadel külas käis, oli peaaegu alati laual mõni taimne “üllatus”. Nende road võisid olla üsna ekstreemselt taimsed. Kord serveerisid nad enda valmistatud torti, millele kaunistuseks olid peale sätitud oma aia marienroosid. Viimased võivad olla väärt toiduks ehk hobustele, aga pole kuulda, et inimestel neid süüa tasuks. Prouad aga sellest pisiasjast ei hoolinud ning seedimine paistis neil olema raudne.
Kord pakkusid prouad emale maarohuteed, “otse oma aiast”, nagu nad ütlesid. Vanema proua tütar läks õue, kahmas trepi kõrvalt peotäie muru ning valas köögis sellele kuuma vee peale.
Mäletan, kuidas toda teeõhtut ema mitu päeva kodus voodis pikali oli, järjepanu oigas ja teatas, et tema prouade juures suu sisse enam midagi ei võta.
