Kass, kellel polnud nime

Emal oli üks kass, kes ükspäev lihtsalt tuli ja jäi. Nime tal ei olnud, intelligentsi suurt ka mitte, aga see-eest oli iseloom hea.

See kass olevat olnud Lootsi tänava alguse kassikolooniast. Nimelt elas seal üks papi, kellel oma kasside üle mingit kontrolli ei olnud. Viimased paljunesid küll kuuri all, küll vanas katkises kasvuhoones. Kuna õiget peremeest neil kassidel ei olnud, olid nad üsna metsikud.

Ema kass kodunes aga hästi. Minu meelehärmiks ei hoolinud ta kõrgkultuurist. Näiteks ei liikunud tema kõrv klassikalise muusika peale mitte üks raas.

Muidu oli ta aga tore ja heasüdamlik loom. Niipalju tal taipu ikka oli, et ootas õhtuti punkt kell viis värava juures töö juurest tulevat ema. Enne kella viit oli ta nõus minuga aega veetma. Lugesime koos raamatut või vahtisime mööda lendavaid lennukeid ja muidugi pilvi ka.

Kuna talvel oli majas külm, soojendas kass ka ema jalgu. Ükskord oli loomal endal nii külm, et pidin ta salli sisse mähkima. Kass ei saanud kuidagi magama jääda, käpad külmad, vaja kräunuda ja näidata oma rahulolematust olukorraga. Peale seda, kui kassi käppade ja kere ümber salli keerasin, magas too nagu loom.