Naadimeri ja tühjus
Kunagisest aiailust pole ammu enam midagi alles. Endiste kauniste lillepeenarde asemel vahivad vastu naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas.
Vana mädanenud aialaud toob meelde helgemad päevad, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Nii põhi- kui ka keskkooli lõpueksamiteks õppisin ka ilmselt just selle laua taga, sest soojad kevadilmad meelitasid õue.
Aga nüüd, seisad aias, vaatad maja ja mõtled, et huvitav. Pea 70 aastat on selles majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, aga mis seal salata – sai ka palju riieldud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud ja ehkki tühjas toas seistes mõtled, et ehk teeb ema, vanaema või vanatädi ukse lahti ja ütleb: “tervitus, käisime korraks ära, oleme tagasi,” tead sa siiski, et seda kunagi ei juhtu.
Jah, vana, elaniketa maja on sarnane kodutule kassile. Mõlemad on kössis, elus lüüasaanud ilmega, veidike rääbakad ja alandliku olemisega ent siiski pisukese lootusekilluga, et elul on nurga taga veel mõni üllatus varuks.
