Palju näinud puhvetkapp

Fotol on vanavanaema seljataga puhvetkapp, mis mahutas serviisid, söögiriistad, arstimid ja tööriistad-naelad-kruvid.

Puhvetkapp oli üllatusi täis, eriti lapsele, kes ülemiste riiuliteni kuidagi ei pääsenud või ei ulatanud kappide sisu sorteerima. Kõige ülemisel riiulil hoiti erinevaid viinapitse, mida oli palju, aga kasutati harva.

Ükskord leidsin pitside tagant värvilise ent kivikõvaks kuivanud martsipani. Leht, mille peal lepatriinu ronis, oli ikka veel roheline ning punase lepatriinu täpidki olid mustad, aga esiteks polnud ma kunagi varem martsipani näinud ning teiseks ei julgenud ma seda süüa, sest nii kõva maius ei tundunud isegi magusadefitsiidi (1980ndatel ei ostetud ja söödud komme nagu leiba) all kannatavale lapsele kuigi usaldusväärne. See martsipan oli sinna kappi pandud ilmselt enne minu sündi.

Kapp ise oli vanavanaema ja -isa abielumööbel nagu me emaga seda kutsuda tavatsesime. Abielumööbel sellepärast, et kapp valmistati noorpaarile eritellimusel. Kuhu noored kolisid, sinna võtsid kapi kaasa. Näiteks saadeti vanavanaisa õigeusu preestrina Viljandimaale, Penujale. Kapp vinnati hobusevankrile ja sõideti sihtkohta. Penujalt vaja tagasi Saaremaale tulla – kapp võeti kaasa.

Niimoodi see puukoi kindel tammepuust uhkus viimaks meremajja jõudis. Väärikas ese leidis koha söögitoas, kuhu jäigi aastateks.