Kuni 20. sajandi alguseni valmistati toidud põhiliselt talu oma majapidamises toodetavatest toiduainetest. Toit oli võrdlemisi ühekülgne, mida suurendas veelgi sesoonsus ja kindel nädalane toidukord. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. 19. sajandi lõpupoole nihkus päeva tugevaim toidukord õhtult lõunale. 20. sajandi alguseks oli sooja lõunaks sooja toidu valmistamine peaaegu üldine. 19. sajandi II poolest söödi aga jüripäevast kuni rukkilõikuseni tavalistele päevastele toidukordadele lisaks varahommikust pruukosti. Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba. Leivaga oldi kokkuhoidlik. Hoolega korjati kokku kõik leivaraasukesed ega visatud ära ka vana kuivanud leiba. Küpsetati korraga suur tegu leiba, sest see võimaldas kokku hoida perenaise tööaega ja kõva leiba kulus…