Iludus tumesinises rüüs

Paljudele nõudehuvilistele on tuttav serviis „Võrk”, koobaltsinise ja kullatud mustriga. Sama tehas tootis ka üleni koobaltsiniseid nõusid, mis kullaga kaunistatuna mõjusid kuidagi slaavilikult suursuguselt.

Nagu näiteks see vaas, mis on valmistatud sealsamas, 1949. aastal “Võrku” tootma hakanud Lomonossovi portselanivabrikus 1950ndatel ja mis on meil kodus aastaid kasutuses olnud. Õnneks on ta jäänud aastakümnete jooksul terveks, mitte nagu Tarbeklaasi „Tulp” või üks Saksamaalt pärit imeilus vaas, mille kass käpaga riiulilt maha ajas. Oi, kui palju asju on kassid ära lõhkunud, alustades kuuseehetest ja lõpetades toidunõudega, aga peale mõningat pahandamist korjati killud kokku, ohati ja elu läks edasi.

Üldiselt meil vaase koju ei ostetud, pigem saadi kingituseks kolleegide või tuttavate käest. Ilmselt oli ka see vaas niimoodi oma tee meremajja leidnud. Seisis see vanaemal alati sektsioonkapi ülemisel riiulil. Sageli tühjana, sest lilli toodi tuppa harva – kellelgi polnud lihtsalt aega esteetikaga tegeleda, elu tahtis elamist. Kuna aga professionaalse laiskvorstina oli minul aega alati rohkem käes, jõudsin suvepäevadel vanatädi peenraid rüüstada ja koobaltsinises vaasis tõusid südasuvised punased habenelgid eriti kontrastselt esile.