Saint Helena saar

Kas olete vahel mõelnud, et kus võiks asuda maailma kõige eraldatum paik? Kindlasti võiks see olla mingi saar. Tuleb välja, et sihuke üksildane saar ongi olemas. Paikneb keset stiihilist Atlandi ookeani ning on koduks umbes neljale tuhandele elanikule.

Pean alguses kohe mainima, et ma ise ei ole seal käinud. Kuni 2016. aastani oligi sinna suhteliselt keeruline pääseda ning reis, milleks tuli varuda palju aega, nõudis veel omajagu planeerimist ja no eks ikka raha ka.

Kuigi Saint Helena saart on seostatud kõige enam Napoleoni vangistusega ja ajalootunnis peaks olema sellest räägitud, siis saar jäi esimest korda mulle silma-kõrva mõned aastad tagasi, kui sattusin YouTube’ist juhuslikult vaatama filmi saare elust ning mind pani imestama, et on neid, kes suudavad elada keset suurt ookeani ning sõltuda iga kahe nädala tagant käivast postilaevast, mis oli veel mõned aastad tagasi saare ainus side muu maailmaga.

Aga mida ma olen vahepeal teada saanud? Näiteks seda, et veel 15. sajandil oli see vulkaanilist päritolu saar kaetud metsataimestikuga ning elasid seal üksnes linnud, kes olid pika perioodi jooksul saare eluga kohastuda jõudnud. Looduslikke loomakooslusi saarel ei ole ning loomad on inimese poolt sisse veetud.

Niisiis loetakse St. Helena saart üheks kõige eraldatumaks piirkonnaks maamunal. Lähim punkt mandril asub 2000 km kaugusel Angoolas. Kui hakata saarelt üle mere teises suunas sõitma, tuleb vastu Brasiilia.

121,8 ruutmeetri suuruse alaga on St. Helena mõnevõrra suurem kui Vormsi saar. 2021. aasta andmed näitavad elanike arvuks 4439 inimhinge, kellest paljud põlvnevad brittidest, migrantidest, sõduritest ning alguses Aafrikast, hiljem Indiast ja Madagaskarilt toodud orjadest. 1810. aastal toodi Hiinast töölisi – kokku 618. Hiljem see number tänu saarelt tagasipöördumisele vähenes, kuid mõned vanemaealised otsustasid St. Helenale elama jääda.

St. Helenast ei pruugikski eriti midagi teada olla, kui sinna poleks 1815. aastal pagendatud Euroopas palju pahandust tekitanud üliambitsioonikat Napoleoni põhjusel, et saar on nii eraldatud, et põgenemisvõimalus oli pea olematu.

Inimene tuli, oli ja jäi

Selleks, et saare inimasustuse tekkesse veidi rohkem selgust tuua, tuleb minna tagasi ajalukku. Oli maadeavastuse ajajärk ning juhuslikult jäi portugali meremeestele tee peale ette taimestikuga kaetud vulkaaniline saar. Kirjade järgi oli selleks aastaks 1502 kui galiitsia päritolu Joao de Nova saarele nime pani. Siiski pole sajaprotsendilise kindlusega teada, kes oli see päris esimene eurooplane, kes esimesena saarele jala tõstis. Kuid kindel on, et peale seda, kui eurooplased olid saare olemasolust teadlikuks saanud, muutus elu üksildases mereparadiisis kiiresti. Saarele transporditi kariloomi, köögivilju, rajati kabel ning üks-kaks maja. St. Helena saar muutus meresõitjate vahepeatuseks Euroopa ja Aasia vahel. Vajadusel jäeti haiglased meremehed saarele kosuma ja järgmist laeva ootama, et tervenenuna merereisi jätkata.

St. Helenast sai Briti koloonia ning kuulus see Ida-India Kompaniile. Järgmise etapina hakati saarele looma tingimusi püsiva inimasustuse rajamiseks. 1670. aastal oli saarel 66 elanikku, neist osa orjad. Ida-India Kompanii toetas kohalikku arengut rahaliselt, sest tegu oli strateegilise tähtusega asukohaga. 1723. aastal oli saarel juba 1110 elanikku, neist 610 orja.

Loodus taandub inimese ees

Inimasustuse laienemine tõi paratamatult kaasa kohaliku looduse hävimise. Saare eluks kohastunud taimede ja metsade mahavõtmine põhjustas erosioone, nuhtluseks said sissetoodud närilised, oli põuda. Saare taimestikule on jälje jätnud ka pikka aega praktiseeritud linakasvatus, mis kahe ilmasõja perioodil saare elanikele sissetuleku andis. Tänapäevalgi kasvab siin-seal lina, mida kohalikud looduskaitsjad välja juurivad, et anda võimalus endeemistel taimedel taas kasvuruumi juurde võita.

Sisemaa oli enne eurooplaste tulekut kaetud troopilise metsaga ning rannikualadki olid võrdlemisi rohelised. Tänapäeval on madalamad alad kivised, sisemaa on rohelisem tänu sisseveetud taimestikule. Kahju on aga tehtud ja olematuks seda muuta ei saa: puu, mis kannab ladinakeelset nimetust Acalypha rubrinervis hävis saarel juba 19. sajandil. Roosade õitega taim Nesiota elliptica kasvas vabas looduses viimati 1994. aastal. Viimane istutatud taim sai hukka 2003. aastal. Õigupoolest oli see endeemiline taim määratud väljasuremisele juba 19. sajandil tänu metsade mahavõtmisele ja sissetoodud kitsedele, kes taimed isukalt nahka panid. Need kaks nimetust on vaid üksikud paljude teiste väljasurnud taimede reas. Väljasurnud liikide hulgas on ka St Helena kõrvahark, keda viimati nähti looduses 1967. aastal. Maapinnal pesitsevaid harudlasi linde ohustavad veel tänapäevalgi närilised ja kodukassid.

Aastatel 1791-1833 tehti katsed kohalikku loodust säilitada. Prooviti saare taasmetsastamist, et luua kunstlikud tingimused sademete tekkeks. 1956. aastal loodi saarel esimene rahvuspark ning tänapäeval hoitakse kohahalike liikide elutingimusi nii soodsana kui vähegi võimalik.

Muus osas elu aga edenes

1770ndatel elati saarel juba päris hästi. Valitsuse poolt istutati puid, piirati korruptsiooni, rajati haigla, tehti seadusereforme ja pandi kontoll alkoholitarbimise üle. Kuid taas kõik muutus. 19. sajandi teisel poolel polnud aurulaevadel saarele enam asja, sest meresõit ei sõltunud enam tuule suunast. Kaubandus Aasiaga hakkas kulgema Punase mere kaudu ning St. Helena jäi kõrvale. Selline olukord tõi lahkumislaine. 1901. elas saarel 9850 inimest, kuid langes peagi 3520 inimeseni.

Parema elu otsingud viisid saarlasi Suurbritanniasse, Lõuna-Aafrikasse, varasemalt ka Austraaliasse. 1980ndatel oli võimalik teha madalapalgalist elatist kohapeal, töötades kohaliku valitususe heaks. Väljaspool saart olid töövõimalused Ascensioni saarel ja Falklandi saartel. 1970ndatel elas suurem osa saare elanikke mujal, saates kodustele raha.

Tänapäeval moodustab St Helena osa Suurbritannia ülemereterritoorimumist ning saarel kehtivaks rahaühikuks on St. Helena nael. Peale Briti kodakonduse omistamist 2002. aastal on saare elanikud hakanud paremate teenimisvõimaluste otsingutel liikuma Suurbritanniasse. 2019. aastal oli keskmine aasta sissetulek saarel umbes 8000 St. Helena naela, mis võrdub umbes 10 000 USD-ga. Kui lahedat elu see raha võimaldab, võite ise arvutada. Samas võib mõelda, mis kohalikul ikka niiväga vaja on.

Meelitatakse turisti

Üldiselt elatakse St. Helena saarel kalandusest ning Suurbritannia toetustest. Kuna saare valitsus püüab ligi meelitada investoreid, nähakse majanduse kasvu turismi edendamises. Näiteks on plaan muuta saar ahvatlevaks digitaalsetele nomaadidele, on oodatud matkaturistid ning püütakse silma paista kohalikust mesinduse toodanguga, mis on maailma puhtaim kuna puuduvad mesilaste parasiidid.

Ühest küljest on saare elanikud harjunud isolatsiooniga ning mõtted saart külastavatest turistidehordidest on nii mõnegi püsielaniku jaoks olnud hirmutavad. See hirm on ilmselt aga suurem kui asi väärt on.

Kuni 2016. aastani käis saarele iga kolme nädala tagant Briti kuninglik postilaev, mis tõi toidu- ja muud kaupa ning võttis peale mõne turistigi. Tavaliselt olid selleks pensionärid, kellel oli aega maailm ning viiepäevane reis Kaplinnast ei olnud nende jaoks ajaraisk. 2016. aastal ehitati Suurbritannia valitsuse toel kohalik lennujaam, mis pidi hakkama aastas vastu võtma 30 000 turisti, et lennujaama ehitus end ära tasuks ning saare majandus saaks muutuda isesesivamaks ning jalad alla. Esialgsed plaanid ei täitunud, sest esiteks nõuavad maandumistingimused kogenud piloote, korrapäraselt käiv liinilennuk ei mahuta palju reisijaid ja pelaegi tuli koroona, mis saare üldse kogu maailma eest lukku keeras. Ehkki turism on mingil määral taas avatud, on saare elanikud ettevaatlikud. Juhul kui saar külalisi taas vastu võtab, tuleks öömaja juba varakult broneerida.

Ei saa salata, et lennujaamal, millest oodati hullemat, on saare jaoks hoopis oluline kasutegur. Nimelt võimaldab lennuühedus transportida haigeid kiiresti näiteks Kaplinna. St. Helena haigla on väike ning pealegi pole seal alati piisaval hulgal vajalikke ravimeid.

Eraldusele ja majanduslikele kitsaskohtadele vaatamata kihab saarel elu. 2021. aasta rahvaloenduse tulemuseks saadi 4432 inimest, mis näitab väikest juurdekasvu. Pealinn Jamestown paikneb otse mere ääres kaljusel pinnal ning koosneb põhimõtteliselt ühest tänavast, kuid majakesi ja külasid on pillutatud kaljusele alale hulganisti.

Kliima on troopiliselt pehme, kuid varieerub piirkonniti. Jamestownis on vähem sademeid kui kõrgeimas paigus ja saare lõunarannikul. Pealinna suve keskmine temperatuur 21-28 kraadi. Ülejäänud aastal 17-24. Saare keskel on keskmine temperatuur 5-6 kraadi madalam.

Saarel elades tuleb harjuda, et internet on luksus ning maksab palju. Satelliidiühenduse tõttu kipub esinema päikese poolt põhjustatud sidekatkestusi. Esimene sideühendus Londoniga loodi 1899. aasta lõpuks merealuse kaabli abil, saar oli saanud telegraafiühenduse ja infosulul tuli lõpp. Tänapäevane mobiilside jõudis saarele alles 2003. aastal. Saarel tegutseb ka paar raadiojaama, näiteks Saint FM ja SAMS 1. Saatejuhtide aktsiendi tabamiseks tuleb kõvasti kõrva teritada.

Kõik ei tunnegi moodsa maailma hüvedest puudust. Kohalikud pensionärid kasvatavad loomi ning oskavad loodusest rõõmu tunda. Nad teavad rääkida, et ehkki varem oli elu rohkema füüsilise töö tõttu raskem, olid inimesed rsiiski rõõmsamad. Võib-olla tulebki õnn koos elutarkusega, kui tormamised on tormatud ning saabub tõdemus, et raha kedagi õnnelikuks ei tee, vaid hoopis hingerahu. Saare eluga rahul olevad elanikud on selle ilmselt leidnud.

Kohad, mida külastada

Jaakobi redel on hirmkõrge, mööda kaljuseina kulgeva trepp, mille nimi tuleneb Vanas Testamendis kirjeldatud Jaakobi unenäost, kus Jaakob nägi unes pikka, taevasse suunduvat redelit. Trepil on 699 astet ning see on jäänuk vanast kaabelraudteest, mis rajati 19. sajandi alguses kaupade vedamiseks mäel paiknevasse Half Tee Hollow eeslinna. Kaabelraudtee hiljem eemaldati, aga trepp jäi alles. 2000. aastal paigladati astmete kõrvale valgustus ning 2006. tuli astmeid kohendada. Trepi vertikaalne kõrgus 181 meetrit ning üles jõudmiseks tuleb läbida 284 meetrit.

1815. aastal pagendati saarele Napeoleon, kelle viimane pagendus Elba saarele tõi kaasa põgenemise ning Waterloo lahingu. Seega otsustati rahu tagamiseks Euroopas kindla peale välja minna ning tagada, et Napoleoniga ei tuleks enam tegemist teha. St. Helena oli selleks ideaalne paik. Napoleon asus elama Longwood House’i, mis oli elamiseks kohandatud vana farm. Briti valitsus oli valmis viimaks möönma, et maja oli endisele valitsejale ja tema kaaskonnale elamiseks kõlbmatu, mistõttu lasti lähedusse rajada uus elamu, kuhu Napoleon aga oma eluajal ei jõudnudki.

Napoleon ei sallinud saare kliimat ja kaebas pidevalt niiskuse üldse. Lisaks kannatas endine keiser unetuse, rahutuse ja igavuse käes, mistõttu lõi ta aega surnuks kaardimänguga või kirjutas üles mälestusi. Napoleonil olnud kolm voodit, milles ta kordamööda maganud. Niivõrd häiritud oli ta üksildasest elust.

Napoleoni koduks olnd farm on tänini alles, kuulub see Prantsuse valitsusele ning näeb igati autentne välja.

Kilpkonn Jonathan on saare kuulsaim ja vanim elanik. Loom arvatakse olevat sündinud 1832. aasta paiku aga tema täpset vanust ei tea keegi. Üks foto, kus loom poseerib, on tehtud vahemikus 1882-1886. Kilpkonn kingiti Sir William Gray-Wilsonile, kellest sai hiljem saare asevalitseja ja nii on elukas veetnud suurema osa elust kuberneri residentsis. Maailm on vahepeal tohutult muutunud, aga mitte Jonathan, kella huvideks on vanusele vaatamata jätkuvalt magamine, söömine, paaritumine ja soojadel päevadel päikesevannid. Vanuse tõttu pimedaks jäänud, vajab Jonathan söötmisel abi, sest ta ei tunne ka lõhnu, aga kuulmine olevat tänini vägagi hea.

Loodusehuvilistele pakub kindlasti huvi Diana’s Peak, mille kõrgus on 818 meetrit ning kuhu on loodud saare loodukaitseala ja endeemiliste liikide kasvukohad.