Rahakassa-puravik
Minu lemmiktuba oli nn tuba, mida kutsuti vanatädi Kiira toaks ning mis asus otse veranda kõrval. Kiiral oli toas palju huvitavaid esemeid.
Näiteks oli tal riiulitäis raamatuid ning nende vahel kaks Ameerika kodusisustusraamatut 1950ndatest. Neid oli huvitav sirvida, sest veel 80ndatel ei olnud üheski nõukaaja kodus nii mitmekülgset, värviderohket sisustust kui 1950ndatel Ameerikas juba oli.
Siis oli Kiira toas vanavanaisa kirjutuslaud, mille sahtlites oli ajaviiteks huvitav sorida. Kirjutuslaual aga seisis puravikukujuline savist rahakassa. See on kõige nunnum rahakassa, mida ma kunagi näinud olen. Ega ma selle rahakassa päritolu kohta midagi ei tea. Omal ajal ei olnud taipu ka küsida. Mäletan seda, kuidas keerutasin puravik-rahakassat käes ja ei suutnud kuidagi aru saada, mis mõtet on rahakassal, mille sisse münte saab panna, aga kätte neid enam ei saa. Minu lapsemõistus ei suutnud haarata mõtet, et sa pead eseme katki viskama, et seal sees olevad jubinad kätte saada.
Viimased rahad, mis kassase sai pandud, olid veel sendid, varasemalt ka kopikad. Kuid ilmselt hoiab kassa ka rahasid esimese vabariigi ajast. See rahakassa tuletab alati meelde, kuidas ma Kiira toas vihmase ilmaga redutamas käisin, et kuulata, kuidas vihmapiisad vastu veranda plekk-katust peksavad või vajasin vaikset kohta majas, kus niisama olla.
