Ma olen täna veidi nostalgilises meeleolus ja mõtlesin, et kirjutan veidi lapsepõlvest muusikalises võtmes. Meil ei olnud klassikalises mõttes musikaalne kodu, ehkki isa oli iseõppinud pilliklimberdaja ja oskas enda soetatud elektriorelil kahel käel mängida. Mälestusi tema mängust mul varasest lapsepõlvest ei ole. Ma olin siis 2-3 aastane ega saagi kõike mäletada. Läbi udu meenub siiki üks teadmine – minul pilli katsuda ja klahve vajutada ei lubatud, äkki lõhun ära. Samas ma nii oleksin tahtnud… Palju selgemini mäletan seda, et kaubamajas müüdi pianiinosid, küll pruune, küll musti ja ma nii väga soovisin endale klaverit, sest mulle iseäranis meeldisid just klahvpillid. Ema ütles alati et „raha pole” ja sinna see jutt jäi.…