Hakkasin suvepuhkuse lõpus kirjutama innukalt postitust meie perepuhkusest Montenegros. Siis tuli tööleminek, kirjutamine jäi pooleli ja enam ei ole mälestused nii värsked, et kirja panna. Mõtlesin, et heakene küll, kahju on lasta heal materjalil raisku minna ja otsustasin, et kirjutan ühest paigast, mis mulle iseäranis muljet avaldas ja kuhu turist eriti ei satu. Selle koha nimi Praskvitsa, mis on nimelt klooster ja asub see Budvast veidi eemal, kõrgel mäe otsas. Eriti kõvad mehed võivad sinna minna jalgsi väikest mägirada mööda üles ronides, sest ühistransport sinna ei vii. Need, kes seiklus- ja mägiturismi niiväga ei harrasta, saavad kohale auto või taksoga. Mägiteed on käänulised ja tunduvad ohtlikud, aga kohalikud on harjunud…