Üks kõrvaline, ent seda köitvam paik Montenegros

Hakkasin suvepuhkuse lõpus kirjutama innukalt postitust meie perepuhkusest Montenegros. Siis tuli tööleminek, kirjutamine jäi pooleli ja enam ei ole mälestused nii värsked, et kirja panna. Mõtlesin, et heakene küll, kahju on lasta heal materjalil raisku minna ja otsustasin, et kirjutan ühest paigast, mis mulle iseäranis muljet avaldas ja kuhu turist eriti ei satu.

Selle koha nimi Praskvitsa, mis on nimelt klooster ja asub see Budvast veidi eemal, kõrgel mäe otsas. Eriti kõvad mehed võivad sinna minna jalgsi väikest mägirada mööda üles ronides, sest ühistransport sinna ei vii. Need, kes seiklus- ja mägiturismi niiväga ei harrasta, saavad kohale auto või taksoga. Mägiteed on käänulised ja tunduvad ohtlikud, aga kohalikud on harjunud oskuslikult ja kiirust vähendamata manööverdama.

Väike nunnaklooster tekkis mäkke 14. sajandi paiku. Nii kinnitavad kirjalikud allikad. Rahvapärimuse kohaselt olevat klooster isegi paar sajandit vanem. Nimi Praskvitsa on inspireeritud kohalikust allikast, mis andvat virsikulõhnalist vett, mida ma ise ei ole kahjuks ei nuusutanud ega maitsnud. Klooster oli Praštovicite hõimu spirituaalne keskus. See oli seesama hõim, kelle teeneks oli rajada tänapäevaks väljakujunenud luksusmajutusasutus ja silmailu pakkuv turistide lemmikpaik Sveti Stefani linnakene.

Sõitsime kloostrit uudistama ilma, et oleks mingit eeltööd teinud. Esmapilgul üllataski just kloostri väiksus. Esmalt laskub turist treppe mööda alla hoovi, kus hakkavad silma poekene, veidi hipilikus stiilis välikohvik ja laste mänguplats. Laua taga istudes saab oodata kuni tuleb mõni nunnadest, kes juhatab kinnise värava taha, kirikute juurde. Ootajatele tuuakse lauale pudel vett ja küpsiseid ning lastele on erinevat sorti mänguasju, mis aitab ootamist kergemaks muuta.

Puust värava taga, kus asuvad kirikud, avaneb justkui võlumaa. Lauge maa elanikuna avaldaski suurt muljet vaade, mis kirikute juurest ümbrusele avanes. Taamal helklemas imeilus helesinine meri ja Budva ümbruse majakesed nagu heledad tikukarbid. Sveti Stefan loomulikult ka, mis on kahtlemata piirkonna üks tähtsamaid vaatamisväärsusi.

Vanim kirik on ehitatud 1413 ja pühendatud on see Püha Nikolaile, keda Lääne-Euroopa teab jõuluvana-Nicolausena. Kirikud on sealkandis üldse omamoodi – kivist avatud kellatorniga ühel küljel. Siin-seal võib neid teisteski kohtades mäekülgedel kohata ja tahes-tahtmata mõtled, kuidas mäekülgedel gravitatsiooni trotsivad pisikesed kivihooned nii kaua ja vapralt püsinud on.

Kloostri ajalooga on tihedalt seotud Jegor Stoganov, kes oli Venemaalt saabunud kõrgem sõjaväelane. 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses elanud mees leidis, et mungaelu sobib talle oluliselt rohkem. Tema elutööks askeedina sai 3-kilomeetri pikkuse mägitee rajamine alt Sveti Stefanist üles kloostri juurde. Tänapäeval kutsutakse seda kividega kaetud rada “Jegori teeks”, mida mööda saab kenasti mäkke ronida ja imetleda rannikut, mis iga ülespoole astutud sammuga kaugemaks jääb.

Nunnad, keda on kloostris vaid mõned üksikud, teenivad raha kreemide, veinide, käsitöö ja igasugu muude toodete valmistamisega alustades savist kellukeste ja lõpetades nahkkaantega märkmine valmistamisega. Tavaliselt nad küsivadki, et kas on soovi kauplust ka uudistada ja ma pean ütlema, et see on üks mitmekesisema valikuga kloostripoode, mida külastanud olen. Ostsime kloostrist kohalikku jooki rakijat, alkoholivaba tervistavat veini ja orgaaniliste koostisainetest valmistatud maasikakreemi, mis on kõige parem näonaha niisutaja, mida olen kasutanud ning suudab isegi lapse atoopilist nahka taltsutada. Kauba peale tinktuurid mitmete haiguste ravimiseks. Ma nüüd mõtlen, et mis saab, kui see hea kreem, mida ma nüüd nunnakreemiks kutsun, otsa saab. Tuleb uue satsi järele sõita. Rakijat ja veini polegi proovinud, sest oleme oodanud õiget momenti. Aga küll tuleb seegi.

Soovitan kloostrit kindlasti külastada, sest nunnad on lahked, suhtlevad mitmes keeles, loodus on imekaunis, silm lõõgastub ja närv puhkab.