Veidi Vilsandi linnuriigist

Minu kätte sattus üks vana, 1963. aastal välja antud õhuke brožüür linnuhuvilistele, mis keskendub Vilsandi saarel toimetavatele sulistele pesitsejatele. Kuna see on aga nii hästi kirjutatud, et tekitab huvi ka mitte klassikalises linnuhuvilises, siis jagan mõned read ka siin.

Kas te üldse teadsite, et 6-km pikkune Vilsandi saar jaguneb idapoolseks Väike-Vilsandiks ja läänepoolseks nö päris Vilsandiks ja mõlemad saare osad on ühendatud madalama alaga nn Vahemerega. Oli aegu, kui ühest saare otsast teise sai märjemal ajal üldse paadiga sõita.

Vilsandi ümbruse meri on tujukas ja täis madalikke ja karisid. Saare läheduses, mõnesaja meetri kaugusel Vilsandi läänetipust, asuvad kuivamaatäpikesed – Vaika saared, mille kaljud koosnevad paest ja dolomiidistunud lubjakivist ning mida meri on aastatuhandeid lihvinud.

Linnusaari on kuus – Alumine, Keskmine ja Ülemine Vaika on suuremad, ülejäänud väiksemad (Mustpank, Kullipank ja Karirahu). Kõige suurema saare, Alumise Vaika pindala on umbes 2 ha. Puid nendel sõsarsaartel ei kasva, küll aga põõsaid, näiteks kadakas. Loomi linnusaartel ei ole, kui mitte arvestada vesirotti või kärknonna. Kord olevat nähtud ka nastikut ja jänest.

Seega on linnuriik mõnusalt lindude päralt. Näiteks on üheks kohalikuks asukaks hahk, kes vajab saare kindlat pinda üksnes järglaste soetamiseks. Kohale ilmuvad nad kas märtsi lõpul või aprilli alguses ning kui esimesed tutvused pesitsusvõimalustega on tehtud, hakkavad hahaemad sobivat pesakohta otsides saartel ringi paterdama. Isaslinnud pesapunumisest osa ei võta, vaid mõnulevad meelsamini rannakaljudel või kiiguval lainetel.

Emaslind uuristab pesalohu, mille vooderdab enda küljest kitkutud pehmete udusulgedega. Kui munad on koorunud, saab elu sisse kiire tempo – on kõik pojad munadest väljas ja ära kuivanud, minnakse kohe merele. Isalinnud poegade eest hoolt ei kanna, juba siis kui järglased kooruma hakkavad, on suurem osa isahahku kadunud ja läinud sulgima. Juulikuu lõpu poole kui hahapojad on iseseisvamaks saanud, lähevad linnud koos avamerele ja enne kevadet end Vilsandil ei ilmuta.

Jääkoskel on kevadel ühed esimestest kohalejõudjatest, kes hakkavad pesapaiku otsima ja pulmi pidama, hüüdes “krok-krok-krok”. Kosklatele, kui suluspesitsejatele meeldivad kunstlikult tehtud pesakoopad. Need on laotud kividest, pika sissekäigu ja avara pesaruumiga tagaosas. Kosklatele meeldivad ka nn hotellid, kus mitmeid nn “kortereid”. Kuna korterikriis on alati suur, valitseb hotellides pesitsemise ajal suur segadus. Mõni jääkoskel on nii jultunud, et ajab juba hauduva liigikaaslase pesalt minema ja asub ise asemele.

Ka kosklaema läheb peale poegade koorumist nendega kohe merele. Noored kosklad tunnevad end vees nagu kodus ning hädaohu korral võivad mööda veepinda joosta nii kiiresti, et mootorpaadigagi on nendele raske järele jõuda.

Ristpardid on musta-valgekirju, ümber rinna ja turja oleva roostepunase rõngaga. Sinikaelpardist on ristpart veidi suurem, aga vähemasti 1960ndatel oli neid linnuriigis väga vähe, 1-2 paari. Pesapaigad valib ristpart välja aprillikuu lõpul ja eelistab pikkade sissekäikudega pesakoopaid. Sinna, kus pesakoopaid pole rajatud, ehitavad linnud oma pesad majade pööningutele, põrandate alla, oksarisu- ja kivihunnikutess ning puuvirnadesse. Oma päriskodus, lõunapoolsetel stepialadel, pesitsevad nad isegi rebaseurgudes ilma, et uruomanik neile liiga teeks.

Munad munevad mõlemad vanemad kordamööda. Kui pojad on koorunud, ei ole nad kohe nii tragid kui näiteks kosklate lapsed, ning vajavad vanemlikku lähedust. Sestap on poegade kaitsele asunud ristpardid sõjakamad kui teised partlased.

Merikajakad ja väiksemad sugulased tõmmu- ja hõbekajakad on saartel ilmakuulutajateks. Kui püsivad ilusad ilmad ja siis äkki ühel päeval tulevad Vaikade kajakad parveviisi ja siire kisaga Vilsandi metsa kohale keerlema, võib paari päeva pärast oodata tormi või maru.

Kevadel tulevad merikajakad Vaikadele juba varakult. See, et meri veel osaliselt jöös on ja saared lume all, ei paista neid härivat. Nad istuvad siis Vaika rannas või veedavad aega toidu otsimisega. Kui saartelt on lumi ära sulanud, algab tihe toimetamine. Need, kelle endised pesad on meri ära viinud, peavad hakkama uusi ehitama, teised kohendavad oma vanu. Pesade kohendamiseks kulub nädal-poolteist. Kogukad pesad ehitatakse adrust, roorisust, samblast ja muust kohalikust materjalist tavaliselt kaljuõnarustesse.

Merikajaka toidulaual on tähtis koht kaladel, suvekuudel lähevad söögiks ka teiste lindude munad ja pojad. Ka ei ole meremeeste silmis kajakatel hea kuulsus, sest rikuvad kalavõrke ja näppavad saaki.

Jõgitiir ja randtiir on kõige väiksemad kajakalised, aga erinevalt oma suuremakasvulistest sugulastest on nad kommete poolest palju meeldivamad. Tiirudel on linnuriigis korrapidajate kuulsus. Neil on tavaks end vahele segada iga arusaamatuse korral. Tavatseb vaid kusagil läheduses puhkeda tüli või kaklus või ilmub silmapiirile mõni välisvaenlane, kui juba on kohal tiirud. Alles siis kui kaklejad on lahutatud, rahunevad ka tiirud. Talve veedavad tiirud aga mõnusalt soojas – nad rändavad kuni Lõuna-Aafrika randadeni.

Suve teisel poolel kui lindude lapsed on Vaika saarte kaljudel juba suureks sirgunud, hakkab elu linnuriigis tasapisi soikuma. Septembri lõpuks on linnuelu Vaikadel täiesti vaibunud. Sügisel laskuvad mõnikord kaljudele puhkama või toitu otsima läbirändajad – tildrid, rislad, vahetevahel mõni kajaka- või pardisalk. Käib ka vareseid ja kuldnokki. Talvekuudel on linnusaared aga hoopis vaiksed, siis istuvad hallidel kaljudel vaid vaikivad, mornid varesed ja rongad, harva mõni merikotkas, kormoran või suur, tumeda mantliga kajakas. Kui meri jääs pole, õõtsuvad lainetel ka kosklad, sõtkad ja põhjast saabuvad talikülalised – aulid.

Allikas: L. Aumees “Vilsandi linnuriik”