Vana maja räägib

Elu on veider. Mere tänava maja ehk mereputka nagu me emaga seda kutsusime, on meie sugulasi majutanud juba 1940ndatest.

Kõigepealt kolis sinna vanavanaema koos oma kolme tütrega. Siis üks tütardest – minu vanaema – leidis endale mehe, kelle ta ka sinna majja elama tõi. Hiljem sündis minu ema ja veel 25 aastat hiljem sündisin mina. Veetsin mereputkas lapsepõlve ja hiljem suved.

Muide, see maja pole alates ehitamisest saadik näinud kapitaalremonti. Ei soojustust, ei uusi ahjusid ega ruumiplaneeringut. Kõige tagumises toas on alles vana, 19. sajandi suvitusperioodist pärit peldik, mis tõsi küll, hiljem riidekapiks muudeti. Aga uks on autentne! Ahjaa, juba 1950ndatel hinnati maja remontivajavaks.