Saaremaa meistrimeestest

Lisaks meresõidu- ja laevaehitusoskustele oskasid tublid saarlased ka järve- ja soomaagist kasutuskõlbulikku rauda toota ja tööriistu valmistada. Kuid lähemast ajaloost on teada veelgi nutikamad ja kavalamad meistrimehed. Mõnest neist tulebki lähemalt juttu.

Saaremaa loodeosas Järise järve ja Tuiu küla vahelisel alal asuvad metsadega kaetud luited, mida kohalikud elanikud nimetavad Rauasaatme mägedeks. Juba ammu pandi tähele, et mõned kõrgemad kuhelikud sialdavad ohtrasti rauaräbu. 1960ndatel aastatel tehtud arheoloogilistel kaevamistöödel sedastati, et nendes kuhelikes on peidus 13.-14. sajandist pärinevate muitsete rauasulatusahjude jäänused.

Muistsele metallurgiale ja sepatööle viitavad Saaremaal paljud kohanimed. Maasi vallas oli Raudküla, Pärsamal Raudse ja Sepaniidu, Loona vallas Sepa küla jne.

Hakkajaid mehi oli ka teiste ametite peal. Seoses üldise elatus- ja kultuuritaseme tõusuga hakkasid 19. sajandi keskpaiku seni eranditult suitsutaredes elanud Saaremaa talupojad ka oma elamutele korstnaid ehitama. Üsna mitmele mõisnikule see aga ei meeldinud ning taluelamutele korstnate ehitamine pandi keelu alla. Pidavat olema tuleohtlik.

Saaremaal Möldri külas Jõpi talus elas tol ajal ja veel hiljemgi Pruuli pere. Mis vallas Möldi küla 19. sajandi keskpaigas asus, ei ole teada, kuid paikneb see Tiirimetsa läheduses. Jõpi Pruul kavaldanud mõisniku üle. Ta ehitanud oma elamule korstna, aga mitte maja katusele, vaid elamust kümnekonna sammu kaugusele, suurte puude vahele, et eemalt vaadates ei olnud seda märgatagi. Maja ühendanud ta korstnaga maa-aluse suitsukäigu abil. Mõisa käsk oli täpselt täidetud – elamu katusel kostnat ei olnud, aga suits tubadesse ka ei tunginud.

1881. aastal oli juba ligikaudu üks kolmandilk Saaremaa elamutest korstnaga. Käsud käskudeks, aga elu nõuab oma.

Mõisnikel oli tollal rohkelt privileege, millest üks oli veskipidamise õigus. Veskid võisid kuuluda ainult mõisnikele, kes neid välja rentisid või ise majandasid. Viimasel juhul jäi jahvatamise eest võetav tasu, mida üldjuhul võeti natuuras nn mativili, mõisale ning mõisnikel oli selge ülevaade, kas ja kui palju kuskil taluperes oli vilja. Jõpi Pruul Möldri külast, kes oli arvatavasti kavala korstnaehitaja poeg, leidis siingi rohtu, mis aitab. Nagu tol ajal Saaremaal mujalgi, oli ka Pruulide talul oma sepikoda. See oli tavalise kõrvalhoone sarnane laudadest viilkatusega hoone, mis asus päris rannajoonel seljaga vastu merd.

Pruul kasutas oskuslikult ära sepikoja soodsat asukohta ja ehitas sepikoja lae peale lahti võetavate tiibadega tuuleveski, mis töötas ainult öösiti, kui ei olnud liikvel ülearuseid silmapaare. Veski tiivad pandi pimeduse saabudes paigale ja võeti valge hakul maha. Ei ei tekiks asjatuid küsimusi, toimetati ka sepikojast veskiruumi viiv redel päeva ajaks kõrvale.

19. sajandi viimasel kümnendil ehitas üks Pöide mees – Mihkel Trull tuulemootori, millele ta oli lisanud juurde lisaseadme, mis tagas masinale ühtlase käigu ja isegi tugeva puhangulise tuule puhul. Meistrimees kavatsenud oma tuulemootorit rakendada viljapeksumasina käitamiseks, kui aga selgunud, et selleks jõudu napiks jäi, pandi tuulemootor villakraasimise masinat ringi vedama. Nüüd jäänud jõudu ülegi!

Lümanda vallas Riksu külas Tõnsu talus elas 20. sajandi kolmekümnendatel mees, kes valmistas oma paadile käsiajamiga s. o. vända abil käivitatava mehhanismi, mis köisülekande kaudu pani tööle paadi päras oleva propelleri. Seda omapärast kondiauruga käsitatavat paadimootorit nimetati vintvoiks.

Vintvoi valmistamise idee oli aga tunduvalt vanem. Üks Kihelkonna mees olevat juba 19. sajandi lõpus paigaldanud sellise seadeldise oma sõiduvankrile, millega siis ühel suvisel pühapäeval kirikusse sõitnud. See omamoodi auto eelkäija äratanud oma liikumisega laialdast tähelepanu, kuid kuna ta tekitanud liikumisel suurt müra, keelatud mehel sellega sõitmine ära. Hirmutavat hobuseid!

Kuulus meistrimees Muhumaal oli Lepiku külas Puka talus elav sepp Andrei Müüripeal, hüüdnimega Vana Pukk, kes sepatöö kõrvalt meisterdas ka lõõtspille. 1930. aasta augustis toimunud Muhu esimesel maatulunduse näitusel sai Vana Pukk omavalmistatud traktori eest esimese auhinna. Mõnedel andmetel teinud Vana Pukk valmis koguni kaks traktorit, millest üks olevat viidud Hiiumaale, kuid kindlaid teated selle kohta pole.

Enne Esimest maailmasõda ehitanud Vana Pukk oma tarbeks seitsmeraudse jahipüssi. Üks raudadest tulistas kuuliga, ülejäänud haavlitega. Kuulid valas Vana Pukk ise ja neil oli oma õuemärk peal.

Korra oli ta oma müristajaga tulistanud Kuivastu metsas üht hirve, kes aga ei jäänud maha. Mõisnik oli hiljem hirve kehast leidnud õuemärgiga kuuli ja asi oleks võinud Vanale Pukile kurvalt lõppeda, sest salaküttimine oli rangelt karistatav. Kohtu alt mineku eest pääsemiseks ja mõisniku lepitamiseks teinud Vana Pukk Muhu saare Rinsi surniuaiale raudvärvad. Materjal nende ehitamiseks maksnud 27 rubla. Need raudväravad on praegugi veel oma koha peal.

Foto: Pixabay

Allikas: “Saaremaa meistrimeestest” Eino Pillikse. Kalender 1990.