Ostsin oma elu esimese psühholoogia alase raamatu, millest lootsin abi ühele muule murele, aga sain abi hoopis eesmärkide seadmise nippe. Nimelt olen oma elus olnud alati suur tegemiste edasilükkaja. Kooliajal jäid kõik õppimised viimasele päevale. Ülikooliajal ei olnud olukord parem. Võiks öelda, et isegi hullemaks läks. Tööasjadega oli ka nii, et mulle hakkasid kõige enam sobima töökohad, kus asjad tuli kohe ära teha, muidu oleks nende tegemine veninud lõpututesse kaugustesse. Tänaseks olen aru saanud, et ilmselt ei olnudki ma piisavalt motiveeritud ning ei osanud oma tegemistes näha nö viisastakuplaani. Ühesõnaga, kui midagi teha, tasub mõelda, kuidas see tegemine elus edasi aitab, mitte teha asju niisama, tegemise pärast või sellepärast, et…