Tahaks sisustada kodu, aga kuidas?
Olen natuke hädas sellega, et mul ei ole kodukujundamisel üldse stilistikale silma. Ma umbes nagu tean, milline peaks olema minu silmis hubane kodu, aga seda nullist luua on keeruline.
Vahetasime hiljaaegu kodu ja esile kerkis küsimus, kuidas sisustada? Milline tapeet valida? Milline võiks välja näha unistuste köök? Okei, ma tegelikult tean, et tänapäeva disainköögid on minu maitse jaoks kuidagi pisut liiga minimalistlikud ja steriilsed, tahaks midagi klassikalist. Sellist isegi veidi saksapärast, kus potid-pannid ripuvad pliidi kohal konksude otsas. Kas valida selline kosmeetikalaud, mis lihtsalt meeldib, või tuleks valida selline, ülejäänud sisustusega kokku passib? Kuidas üldse sisustada tube kui osa mööblit, mida endine omanik on sisse jätnud, ei tahaks välja visata, sest tegelikult see täitsa meeldib. Või lüüa käega ja osta kõik IKEAst?
Kõik need küsimused on pannud mind jõudma tõdemusele, et olles senini elanud nagu teisedki minu suguvõsa naised – kodu välimusse eriliselt panustamata, on see esimene kord, kui ma endalt küsin – aga kuidas siis luua sisustuse abil seda salapärast kodutunnet. Et kodus oleks mõnus ja hubane olla.
Heakene küll, suunaks siis pilgu korraks lapsepõlve. Kuidas siis oli ikka nii, et kodukujundus oli nagu tähtsusetu asi. Mingil põhjusel oli kuidagi nii, et kodu ei olnud koht, kus oleks olemist kohe eriliselt nauditud. Vabal ajal sai loetud raamatut, vaadatult telekat või tegeletud söögitegemisega. Üsna pika perioodi elasime emaga üldse kahekesi ühetoalises hruštšovkakorteris, kus ühes toaseinas oli hiiglaslik sektsioonkapp, sest seda ei olnud mujale panna, teises ahi ja kolmandas voodi ja aken, mis kõik piiras sisustamisel loomevabadust. Kõik oli praktiline ning vajadustest lähtuv.
Kuna elu ühetoalises korteris tähendas pidevalt üksteise silma all olemist ja üksinda said olla kas köögis või tualetis. Meil oli wc-s puudega köetav ahi vannivee soojendamiseks ja sinna sai niisama igavusest lõket teha ning vaadata, kuidas tulekeeled paberit neelavad. Ruumipuudus oli see, mis alatihti meid kõiki kordamööda välja vihastas. Vanaema oskas vinti veelgi rohkem üle keerata – kord turgatas talle pähe idee jagada vahekardinate abil üks tuba kolmeks, sest nii saab tegeleda enesepettusega selle ehedaimas vormis – kardina ette tõmmata ja tunda end ruumis justkui üksinda, mis sest, et kuuled, kuidas teine kardina taga hingab. Nii meil tekkisid kummipaela otsa aetud ja mõlemast otsast seina külge kinnitatud kardinad, mis iga kord lehvisid, kui keegi mööda läks ja neisse oli alati kerge takerduda. Ema vihkas seda kardinapidu ja hingas kergendatult kui ma kardina otsas kiikudes selle koos viltuvajunud naeltega alla tõin. Üks läinud, läksid peagi ka teisedki.
Vaatamata vanaema sisutuseksperimentidele ja ema püüetele aeg-ajalt midagi siin-seal sättida, tundusid teiste kodud alati hubasemad ja ilusamad. Kui vahel külla läksid, ei tahtnud pärast enam koju tagasi minna. Asi olnud selles, et need kodud oleks olnud täiesti teistmoodi, aga neis oli midagi, mida meil kunagi ei olnud – head kodutunnet ja mõnusat olemist. Samas otsis iga meie pere liige tegelikult just sedasama head kodutunnet. Vanaema oma kardinates, värvilise rätikuga kaetud padjakuhilas ja suveniirpildikestega seintel ning ema oma vanaaegsete kannude, serviiside ja kangaga kaetud lampidega, mida ta hoidis karbis juhuks, kui tekib ruum ja võimalus kuhu see üles riputada. Eks ruumi- ja rahapuudus seadis kodu sättimisele kindlad piirid ning nii jäigi iga pereliikme unistuste kodu kusagile südamesoppi ning hea ega õdus ei olnud kellelgi.
Nii ma kasvasin, mõtlemata väga sellele, et milline võiks välja näha unistuste kodu. Olgem ausad, ehkki mõned kodud olid õdusamad kui teised, siis kodukujundamisest tollal väga ei räägitudki. Millalgi 1990ndate lõpupoole hakkas ilmuma üldse esimene koduajakiri Kodukiri, mida ema ostis, et ammutada ideid oma unistuseks ja inspireeruda toiduretseptidest.
Või kas see üldse on probleem, et ma midagi sisustada ei oska? Või on see valdkond, millega tuleb end kurssi viia samamoodi nagu taimekasvatuse või mööbli restaureerimisega? Tänapäeval on õnneks miljon võimalust inspiratsiooni ammutada, aga milline võiks olla läbiv stiil? Olen vaadanud YouTube’is videoid kodudest, kus on seinad riiuleid täis, tohutul hulgal raamatuid, patjadega ülekoormatud diivanid, igas nurgas mõni lambike, kus on ruumi, sinna on pandud veel kiiktool või lamava kutsuv kanapee. Aknalauast on tehtud patjadega lugemisnurgake, elamises on soppe ja nurki, kuhu on maitsekalt paigutatud raamatud või mälestustega seotud esemed. Vaadates selliseid kodusid olen juskui jõunud äratundmisele, et see ongi just see, millist tahaks endalegi. Kodust loovad mõnusa paiga asjad ja minu isiklik eelistus on, et pigem maitsekalt rohkem kui vähe või üldse mitte.
Võib olla ongi minu stiil see segu ema ihaletud sajanditagusest elamisest, kus köögis kaunistavad riiuleid paberist väljalõigatud mustrid ja kaunid seinataldrikud ja elutuba ehteks on serviisidest pungil puhvetkapp. Minu slaavi juured ihkaksid seda sopilist ahju, mille otsas saab magada ning seintele Repini stiilis loodus- ja maastikumaale. Skandinaavialik osa minust tahaks plekknõudes põllulilli ja mahedavärvilist puitu. Kuidas seda kõike kokku sobitada, et ei tunduks segasummasuvilana?
Ma olen esimese sammu juba teinud – istusin terve õhtu Pinterestis, ammutamaks ideid oma töötoa sisustamiseks. Tulemus aga sai ikka selline vajadustest lähtuv – kusagile tahaks panna ju oma vanad asjad ja nii tekib sinna aja jooksul kirjutuslauaga muuseum. Aga võib-olla ei peakski nii väga põdema ja äkki see ongi siis see minu stiil.
