-
Lydia Koidula suvitusmaja
Kuidas ühest tavalisest meremehemajast lausa rahvuslikult tähtsa poetessi suvekodu sai, pole vist punktipealt teada, aga majal on uhke, ehkki nüüdseks juba kulunud puutahvel, mis seda fakti kinnitab. Igatahes, Lydia Koidula olevat selles madalas majas suvitanud 1885. aastal ja ongi kõik. Sestpeale saigi maja tuntuks. Tori linnaosas peatus teisigi tähtsaid tegelasi. Meri oli lähedal, sanatooriumid ka. Meremaja oli ju ka kunagi suvitajatele välja rentimiseks, nagu tänapäeva Airbnb. See Lydia Koidula suvitusmaja on aga sellepoolest huvitav, et ta on teistest majadest madalam, kuigi siseplaneering oli teistelegi Tori majadele omane: keskel köök, paremal pool kööki kaks tuba ja vasakul pool kööki kaks tuba. Suvitusmaja teeb ainulaadseks mantelkorsten, mis aga nii tavapärane enam ei…
-
Lugu tädi Kiirast
Sellel fotol poseerib majarahvas välisukse ees. Majal oli tegelikult kaks ust – tänavapoolne, millest tsaariajal, kui saksemad suvitajad puhkamas olid, sisse ja välja käia. Teine, hoovipoolne uks oli teenijarahvale, kes said sealtkaudu pesukööki. Hoovipoolne uks oli lihtsalt üks laudadest kokku löödud asi, meenutas pigem lauda- ja majaust. Fotol on minu vanatädi Kiira kõige parempoolsem ja pikemat kasvu. Ta oli üldse meremaja naistepundist erinev – sirgema rühiga, väljapeetud hoiakuga. Selja peal kandis ta pikka ja tumedat patsi, mis aastatega järjest hallimaks ja hõredamaks läks, kuid sellegipoolest ei kadunud Kiira hoiakust midagi suursugust. Veidi vastuoluline oli tema puhul see, et tal nägi välja natuke nagu aadlidaam, aga samas oli ehtne nõukogude naine.…
-
Olustikupildike söögitoast
Meremajakeses oli tuba, mida kutsuti söögitoaks. Seal oli suur ümar laud, mida sai vajadusel pikendada ja puhvetkapp. Foto on tehtud millalgi 1960ndatel. Puhvetkapil on näha vana hea leivakast nagu see paljudes kodudes oli. Laest ripuvad kärbsepaberiribad. Kärbsed olid selles majas igasuviseks nuhtluseks. Ei saanud akentki lahti teha, kui põrisejad olid juba kohal ja leidsid võimaluse toasolijaid tüüdata. Majas oli alati mitu kärbsepiitsa, mis alailma kusagil vedelesid, et kui sul mõnda neist vaja oli, ei olnud seda kusagilt leida. Üks oli musta värvi ja kummist. Selline ühes tükis ja eriti kapitaalne. Sellega sai lapsena eriti palju kärbseid maha notitud. Huvitav, et nüüd kutsub toas lendava kärbse sumin minus esile pigem nostalgilisi…
-
Meremaja rahvas
See foto on tehtud Meremaja ees, pildistamise aasta võis jääda aastate 1960-1962 kanti. Vasakult seisavad: minu vanaema koos minu emaga, kes on siin alaealine. Minu vanatädid Zoja (eestipäraselt Sooja) ja Kiira. Zoja oli lühem, Kiira oli suguvõsa naistest üldse kõige pikem. Kumbi vanatädidest ei olnud abielus ning neil ei olnud lapsi. Sellepärast poputasid nad minu ema, kui too väike oli ja hiljem mind. Majal on näha veel vana tsaariaegne laudvooder, vanad aknad ja kahepoolne paraaduks. Laudvooder vahetati nõukaajal uuema ja tunduvalt viletsama vastu, sama tehti ka aknaraamidega. Vanad raamid visati pööningule, kus need seisid aastakümneid. Kahepoolne uks lõhuti maha ja selle asemele pandi tavaline kökats vineeruks. Nõukaajal võis see lahendus…
-
Vana maja räägib
Elu on veider. Mere tänava maja ehk mereputka nagu me emaga seda kutsusime, on meie sugulasi majutanud juba 1940ndatest. Kõigepealt kolis sinna vanavanaema koos oma kolme tütrega. Siis üks tütardest – minu vanaema – leidis endale mehe, kelle ta ka sinna majja elama tõi. Hiljem sündis minu ema ja veel 25 aastat hiljem sündisin mina. Veetsin mereputkas lapsepõlve ja hiljem suved. Muide, see maja pole alates ehitamisest saadik näinud kapitaalremonti. Ei soojustust, ei uusi ahjusid ega ruumiplaneeringut. Kõige tagumises toas on alles vana, 19. sajandi suvitusperioodist pärit peldik, mis tõsi küll, hiljem riidekapiks muudeti. Aga uks on autentne! Ahjaa, juba 1950ndatel hinnati maja remontivajavaks.
