-
Vanatädi laadapildilt
Foto on tehtud ilmselt 1930ndatel. Keskel istub vanaema, kellest paremal pool on istet võtnud tema õde Zoja ning vasakul pool teine õde Kiira. Täna kirjutan põgusalt Zojast, kes oli veidi omamoodi ning kelle kohta ilmselt võiks öelda ekstsentrik. Vanemas eas armastas Zoja palju reisidel käia ning matkata. Selles mõttes oli ta igati kaasaegne vanainimene, kes ei istunud kodus kapi taga sokivardad käes, vaid liikus ringi ning tundis ümbritseva vastu huvi. Saaremaal korraldati vanasti rahvamatku, mis nägid välja nii, et suur hulk inimesi võtsid jalgsi suuna ühte punkti ning kui oldi kohale jõudnud, pakuti suppi. Seejärel mindi tagasi koju. Võimalik, et väsinud matkajad sõidutati bussiga. Igatahes, vanatädi Zoja matkas usinalt. Maantee…
-
Lydia Koidula suvitusmaja
Kuidas ühest tavalisest meremehemajast lausa rahvuslikult tähtsa poetessi suvekodu sai, pole vist punktipealt teada, aga majal on uhke, ehkki nüüdseks juba kulunud puutahvel, mis seda fakti kinnitab. Igatahes, Lydia Koidula olevat selles madalas majas suvitanud 1885. aastal ja ongi kõik. Sestpeale saigi maja tuntuks. Tori linnaosas peatus teisigi tähtsaid tegelasi. Meri oli lähedal, sanatooriumid ka. Meremaja oli ju ka kunagi suvitajatele välja rentimiseks, nagu tänapäeva Airbnb. See Lydia Koidula suvitusmaja on aga sellepoolest huvitav, et ta on teistest majadest madalam, kuigi siseplaneering oli teistelegi Tori majadele omane: keskel köök, paremal pool kööki kaks tuba ja vasakul pool kööki kaks tuba. Suvitusmaja teeb ainulaadseks mantelkorsten, mis aga nii tavapärane enam ei…
-
Vanaema redeli otsas
Paljudel vanaema lapsepõlvepiltidel on tal seljas seesama täpiline kleit. Tal õieti ei olnudki teisi klieite, sest aeg oli vaene ja raha ei olnud. Peale vanavanaisa lahkumist taevastele radadele pidi vanavanaema olema nutikas ja kokkuhoidlik, et vanaema üles kasvatada. Vanaema oli lastest kõige noorem, teised õed-vennad käisid siis, kui vanaema veel kodus elas, tööl ja pidid ise elatist teenima. Vaesusele vaatamata oli vanaemal õnnelik lapsepõlv. Alguses elati Lümandas, hiljem koliti Kuressaarde, kus liiguti oma kodinatega ühest majast teise. Lapsepõlve maitsetest mäletas vanaema eriti hästi vanilje-munajäätist, mida ta sai mõned harvad korrad ja mille maitset ta täiskasvanuna alati taga otsis, aga kunagi ei leidnud. Ükski jäätis, mida ta oma eluajal hiljem sõi,…
-
Kõik on kusagile läinud
Meremaja aiailust pole ammu enam midagi järel. Nii maja kui aed on kuidagi tühi, kõle ja mahajäetud. Endiste hooldatud lillepeenarde asemel vahivad vastu söakad naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas. Vana, mädanenud aialaud tuletab meelde helgemaid päevi, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Seisad aias, vaatad maja poole ja mõtled, et huvitav küll. Pea 70 aastat on selles väsinud ja vanas majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, mis seal salata – ka palju riielnud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud. Ehkki toas seistes mõtled, et ehk teeb keegi ukse…
-
Rahakassa-puravik
Minu lemmiktuba oli nn tuba, mida kutsuti vanatädi Kiira toaks ning mis asus otse veranda kõrval. Kiiral oli toas palju huvitavaid esemeid. Näiteks oli tal riiulitäis raamatuid ning nende vahel kaks Ameerika kodusisustusraamatut 1950ndatest. Neid oli huvitav sirvida, sest veel 80ndatel ei olnud üheski nõukaaja kodus nii mitmekülgset, värviderohket sisustust kui 1950ndatel Ameerikas juba oli. Siis oli Kiira toas vanavanaisa kirjutuslaud, mille sahtlites oli ajaviiteks huvitav sorida. Kirjutuslaual aga seisis puravikukujuline savist rahakassa. See on kõige nunnum rahakassa, mida ma kunagi näinud olen. Ega ma selle rahakassa päritolu kohta midagi ei tea. Omal ajal ei olnud taipu ka küsida. Mäletan seda, kuidas keerutasin puravik-rahakassat käes ja ei suutnud kuidagi aru…
-
Naadimeri ja tühjus
Kunagisest aiailust pole ammu enam midagi alles. Endiste kauniste lillepeenarde asemel vahivad vastu naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas. Vana mädanenud aialaud toob meelde helgemad päevad, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Nii põhi- kui ka keskkooli lõpueksamiteks õppisin ka ilmselt just selle laua taga, sest soojad kevadilmad meelitasid õue. Aga nüüd, seisad aias, vaatad maja ja mõtled, et huvitav. Pea 70 aastat on selles majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, aga mis seal salata – sai ka palju riieldud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud ja ehkki tühjas…
-
Gaasipliit ja kedri kinnilöömine
Sellel fotol seisab vanavanema köögi ja söögitoa vahel. Köök oli majas üsna minimalistlik, ühes nurgas puudega köetav pliit, teises aga gaasipliit. Minimalistliku sisustuse põhjuseks oli köögis olevad neli ust, üks aken ja pirakas korstnajalg. Kuhu sa seal midagi sätid või paned. Gaasipliidi tulekust majja annab tunnistust fotol paistev balloon, mis tühjaks saades tuli ära anda ning ballooniauto tõi uue vastu. Gaasipliit, mille vanatädid ostsid, oli praak. Küpsetusahi ei töötanud nagunii ning kokku neljast august, mis olid mõeldud keetmiseks-praadimiseks, töötasid heal juhul kaks, viimaks üldse üks. Pliit saadeti ilma suuremate kahetsustunneteta prügimäele millalgi 1990ndate algul. Enne gaasipliidi ostmist käisid “targad” mehed nõu andmas nagu see selle maja juures tavaks oli saanud.…
