Meremaja
-
Sukaseen, nõelakarp ja kohver
Siin ilmas veidi kauem elanud inimesed ehk mäletavad kauplustes, kassa juures vanasti olnud aluseid, kuhu sai müüja pani kliendile vahetusraha. Vot sellist alust oli ka minul kaupluse mängimiseks vaja. Välja aitas mind see roheline plekk-karbike, kus pea aegade algusest peale on hoitud nööpnõelu. Kas keegi nõelu vahel kasutas? Ei. Aga mulle oli tähtis, et oli õnarusega karp, mida sain kauplusemängu juures kenasti kasutada. Vanaema käsitöökomplekti kuulus ka sukaseen, mille jala sees saab nõelu hoida ja kohver kümnetes toonides mulineeniitidega. Vanaema armastas käsitöövärki kokku osta, sest kujutas ette, et ta kohe-kohe hakkab tikkima, kuduma või heegeldama, aga seda aega õieti ei tulnudki. Ta küll kudus mulle hädaga paari sokke, sest talvel…
-
Vanaema ja kassid
Vanaema armastas kasse. Tal oli tavaks öelda, et kass muudab kodu hubaseks. Sinna, kus vanaema ise elama juhtus, tuli tavaliselt kohale mõni tundmatu kass, kes usinasti vanaemaga tutvust sobitama asus. Ma ei ole näinud kedagi peale oma vanaema ja ema, kes on viitsinud kassidega niimoodi jännata, et viimased ennast iseäranis kuninglikult tunnevad. Ostnud kassile räimi, puhastas vanaema kalad alati nii hoolikalt, et need läikisid, tükeldas ja serveeris kassile nagu gurmeerooga. Vahel vaatasid, kui isukalt kass seda tavalist rooga, millel oli delikatessi välimus, sõi ja endalgi läks kõht tühjaks. Juurde anti sööjale piima, mis pidi alati olema soojendatud. Ema keetis oma kassidele mannasuppi võiga. Kui tema viimane kass oli juba vana…
-
Vanast terrassist sai veranda
Majal oli algselt ehitatud külge suvine terrass, mille vanatädid lasid aga kinni ehitada. Terrassist sai veranda millalgi 1960ndatel. Enne seda oli veranda ehk siis endine terrass igal suvel avatud ning seal võõrustati külalisi või istuti niisama. Ümber terrassi kasvasid varju andvad vääntaimed, mis vaheldumisi õitsesid ning lisasid, võiks lausa öelda, et romantilisust. Kuna avatud terrass ja päikse poolt küpstatud soe katusealune meelitasid ligi teisigi eluvorme, näiteks herilasi, siis otsustati ühel hetkel terrass kinni ehitada. Enne kinni ehitamist võõrustas terrass-veranda ühel suvel ka pääsukesi, kes olid omale otse suvekuuma plekk-katuse alla pesa teinud. See pesa jäi sinna ka peale akende panekut ning püsis puutumatuna nagu museaal, vähemalt paar aastakümmet, kuni viimaks…
-
Kõik on kusagile läinud
Meremaja aiailust pole ammu enam midagi järel. Nii maja kui aed on kuidagi tühi, kõle ja mahajäetud. Endiste hooldatud lillepeenarde asemel vahivad vastu söakad naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas. Vana, mädanenud aialaud tuletab meelde helgemaid päevi, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Seisad aias, vaatad maja poole ja mõtled, et huvitav küll. Pea 70 aastat on selles väsinud ja vanas majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, mis seal salata – ka palju riielnud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud. Ehkki toas seistes mõtled, et ehk teeb keegi ukse…
-
Kõlakoda ja kuurorditoolid
Parki rajati kõlakoda 1884. aastal. Kuressaare kuurordielu teiseks suureks nähtuseks kujunesid kuurorditoolid. Leidsin kodus fotokarbis sorides vana foto Kuressaare pargi kõlakojast. Näha on, et orkester mängib, kuid pole teada, kes on see alaealine muusikanautleja, kes kõlakoja eest läbi sammub. Pargi merepoolsest osast saigi linna kuurordielu keskus. Kõlakoda ja selle vastas asuv kuursaal pakkusid suvitajale mitmekülgset meelelahutust. Kõlakojas mängis orkester ja toimusid vabaõhuetendused. Kõlakoja esine plats oli aga täis pikitud kuurorditoole, mida Saaremaa nobekäed hakkasid valmistama Inglismaal käinud Saaremaa laevakaptenite poolt nähtud ja meelde jäetud Windsori-toolide eeskujul. Saaremaalt levisid kuurorditoolid teistesse Eesti kuurortlinnadesse, Pärnusse, Haapsallu, Narva-Jõesuusse.
-
Rahakassa-puravik
Minu lemmiktuba oli nn tuba, mida kutsuti vanatädi Kiira toaks ning mis asus otse veranda kõrval. Kiiral oli toas palju huvitavaid esemeid. Näiteks oli tal riiulitäis raamatuid ning nende vahel kaks Ameerika kodusisustusraamatut 1950ndatest. Neid oli huvitav sirvida, sest veel 80ndatel ei olnud üheski nõukaaja kodus nii mitmekülgset, värviderohket sisustust kui 1950ndatel Ameerikas juba oli. Siis oli Kiira toas vanavanaisa kirjutuslaud, mille sahtlites oli ajaviiteks huvitav sorida. Kirjutuslaual aga seisis puravikukujuline savist rahakassa. See on kõige nunnum rahakassa, mida ma kunagi näinud olen. Ega ma selle rahakassa päritolu kohta midagi ei tea. Omal ajal ei olnud taipu ka küsida. Mäletan seda, kuidas keerutasin puravik-rahakassat käes ja ei suutnud kuidagi aru…
-
Naadimeri ja tühjus
Kunagisest aiailust pole ammu enam midagi alles. Endiste kauniste lillepeenarde asemel vahivad vastu naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas. Vana mädanenud aialaud toob meelde helgemad päevad, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Nii põhi- kui ka keskkooli lõpueksamiteks õppisin ka ilmselt just selle laua taga, sest soojad kevadilmad meelitasid õue. Aga nüüd, seisad aias, vaatad maja ja mõtled, et huvitav. Pea 70 aastat on selles majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, aga mis seal salata – sai ka palju riieldud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud ja ehkki tühjas…
-
Palju näinud puhvetkapp
Fotol on vanavanaema seljataga puhvetkapp, mis mahutas serviisid, söögiriistad, arstimid ja tööriistad-naelad-kruvid. Puhvetkapp oli üllatusi täis, eriti lapsele, kes ülemiste riiuliteni kuidagi ei pääsenud või ei ulatanud kappide sisu sorteerima. Kõige ülemisel riiulil hoiti erinevaid viinapitse, mida oli palju, aga kasutati harva. Ükskord leidsin pitside tagant värvilise ent kivikõvaks kuivanud martsipani. Leht, mille peal lepatriinu ronis, oli ikka veel roheline ning punase lepatriinu täpidki olid mustad, aga esiteks polnud ma kunagi varem martsipani näinud ning teiseks ei julgenud ma seda süüa, sest nii kõva maius ei tundunud isegi magusadefitsiidi (1980ndatel ei ostetud ja söödud komme nagu leiba) all kannatavale lapsele kuigi usaldusväärne. See martsipan oli sinna kappi pandud ilmselt enne…
-
Gaasipliit ja kedri kinnilöömine
Sellel fotol seisab vanavanema köögi ja söögitoa vahel. Köök oli majas üsna minimalistlik, ühes nurgas puudega köetav pliit, teises aga gaasipliit. Minimalistliku sisustuse põhjuseks oli köögis olevad neli ust, üks aken ja pirakas korstnajalg. Kuhu sa seal midagi sätid või paned. Gaasipliidi tulekust majja annab tunnistust fotol paistev balloon, mis tühjaks saades tuli ära anda ning ballooniauto tõi uue vastu. Gaasipliit, mille vanatädid ostsid, oli praak. Küpsetusahi ei töötanud nagunii ning kokku neljast august, mis olid mõeldud keetmiseks-praadimiseks, töötasid heal juhul kaks, viimaks üldse üks. Pliit saadeti ilma suuremate kahetsustunneteta prügimäele millalgi 1990ndate algul. Enne gaasipliidi ostmist käisid “targad” mehed nõu andmas nagu see selle maja juures tavaks oli saanud.…
-
Kass, kellel polnud nime
Emal oli üks kass, kes ükspäev lihtsalt tuli ja jäi. Nime tal ei olnud, intelligentsi suurt ka mitte, aga see-eest oli iseloom hea. See kass olevat olnud Lootsi tänava alguse kassikolooniast. Nimelt elas seal üks papi, kellel oma kasside üle mingit kontrolli ei olnud. Viimased paljunesid küll kuuri all, küll vanas katkises kasvuhoones. Kuna õiget peremeest neil kassidel ei olnud, olid nad üsna metsikud. Ema kass kodunes aga hästi. Minu meelehärmiks ei hoolinud ta kõrgkultuurist. Näiteks ei liikunud tema kõrv klassikalise muusika peale mitte üks raas. Muidu oli ta aga tore ja heasüdamlik loom. Niipalju tal taipu ikka oli, et ootas õhtuti punkt kell viis värava juures töö juurest tulevat…
