• Meremaja

    Meremaja kassid vol 1

    Lausa eraldi teema võiks teha meremaja kassidest. Meremajas lausa jumaldati kasse. Eriti armastas neid vanaema, aga kassiarmastuse haigus kandus üle teistelegi. Esimene kass oli üks Motka nime kandev olevus, kes olevat kolinud Meremajasse tänava algusest Tauruse majast. Tauruste juures ilmselt ei armastatud Motkat eriti, sest miks muidu otsustas see tavaline hall triibik elukohta vahetada. Ehkki Motka oli Meremajas saanud Meremajas täieõiguslikuks pereliikmeks 1960ndatel, mil minu ema oli alles väike, olin triibulisest Motkast palju kuulnud. Näiteks seda, et Motkale ei olevat meeldinud ennast pesta. Aeg-ajalt tõi Motka ilmale pojad, keda vanatädi ilmselt uputama pidi nagu tollal tehti, sest muid kassirahva järelkasvu piiramise meetodeid ei tuntud. Igatahes, kord olevat Meremajas kellelgi Motkast…

  • Meremaja

    Meremaja rahvas

    See foto on tehtud Meremaja ees, pildistamise aasta võis jääda aastate 1960-1962 kanti. Vasakult seisavad: minu vanaema koos minu emaga, kes on siin alaealine. Minu vanatädid Zoja (eestipäraselt Sooja) ja Kiira. Zoja oli lühem, Kiira oli suguvõsa naistest üldse kõige pikem. Kumbi vanatädidest ei olnud abielus ning neil ei olnud lapsi. Sellepärast poputasid nad minu ema, kui too väike oli ja hiljem mind. Majal on näha veel vana tsaariaegne laudvooder, vanad aknad ja kahepoolne paraaduks. Laudvooder vahetati nõukaajal uuema ja tunduvalt viletsama vastu, sama tehti ka aknaraamidega. Vanad raamid visati pööningule, kus need seisid aastakümneid. Kahepoolne uks lõhuti maha ja selle asemele pandi tavaline kökats vineeruks. Nõukaajal võis see lahendus…

  • Meremaja

    Vanad voodrilauad

    Sellel fotol, kus minu vanavanaema seisab oma pojapojaga, on näha majal veel vanad voodrilauad. Millalgi 1960ndatel vahetati vanad voodrilauad uute vastu, mis nüüd lagunevad ja on viltu vajunud. Tean aga küllalt maju, kus vana vooder kenasti püsib. Vanatädid ei olnud mingid ehituseksperdid ja nõu neil polnud ka ilmselt kelleltki küsida. Maja juures käisidki “nõu” andmas igasugused suvalised soss-sepad, kes hiljem võisid oma käed puhtaks pühkida. Kust vanatädid said idee voodrialauad ära vahetada, jääbki teadmata. Soojustust igatahes ei paigaldatud ja niipalju kui mäletan, on see maja alati külm olnud.

  • Meremaja

    Vana maja räägib

    Elu on veider. Mere tänava maja ehk mereputka nagu me emaga seda kutsusime, on meie sugulasi majutanud juba 1940ndatest. Kõigepealt kolis sinna vanavanaema koos oma kolme tütrega. Siis üks tütardest – minu vanaema – leidis endale mehe, kelle ta ka sinna majja elama tõi. Hiljem sündis minu ema ja veel 25 aastat hiljem sündisin mina. Veetsin mereputkas lapsepõlve ja hiljem suved. Muide, see maja pole alates ehitamisest saadik näinud kapitaalremonti. Ei soojustust, ei uusi ahjusid ega ruumiplaneeringut. Kõige tagumises toas on alles vana, 19. sajandi suvitusperioodist pärit peldik, mis tõsi küll, hiljem riidekapiks muudeti. Aga uks on autentne! Ahjaa, juba 1950ndatel hinnati maja remontivajavaks.

  • Meremaja

    Kas keegi kasutab tänapäeval võitoosi?

    Kas keegi kasutab tänapäeval veel võitoosi või toob lauale munapeekri, et selle seest viisakalt keedumuna süüa? Mere tänava vana võitoosi kasutan topsina, kus hoian ehteid ja muid asju, sest olen liiga laisk, et sinna võid sisse hõõruda ja hiljem pesta. Vanatädid hoidsid võid alati võitoosis. See oli reegel, et või käib alati toosis. Kellelelgi ei tulnud isegi mitte pähe võipakki lauale panna. Ja vanatädid ei olnud mingid peenutsejad. Kui neis midagi oli, siis ilmselt killuke tsaariaegset kasvatust, mis rõhus veidi rohkem esteetikale. Niisiis, kui oli vaja võid toiduks tarvitada, võeti külmikust võitoos. Mäletan, et vanatädid tavatsesid mulle alati pehme kollasega mune keeta, mida söödi terakese soola, killukese võiga ning hammustati…

  • Meremaja

    Vana foto Mere tänavast

    Sellel fotol on Mere tänav ilmselt 20. sajandi alguses. Esilpaanil on Tori jõgi, mis tegelikult kannab Põduste jõe nime, aga on saanud muganduse Tori linnaosa järgi. Fotol olevaid maju enam ei ole. Ka ei ole enam ammu endist rohelust, mis Mere tänavale varjulise ja mõnusa ilme andis. Viimased puud saeti maha 21. sajandi alguses ja nii kõik lagedaks jäigi. Mere tänaval olid enamasti väikesed või väga väikesed majad ning paar suuremat. Need väga väikesed olid pigem kalurihütid ja paar suuremat kas mere- või kaupmehemajad. Meie maja oli ehitatud suvemajaks kuulsatele Peterburi või Tallinna puhkajatele, kes suviti kuurortlinnas oma tervist ja meeleolu turgutamas käisid.