• Blogi

    Muusika, mida üks 1980ndate laps kuulas

    Ma olen täna veidi nostalgilises meeleolus ja mõtlesin, et kirjutan veidi lapsepõlvest muusikalises võtmes. Meil ei olnud klassikalises mõttes musikaalne kodu, ehkki isa oli iseõppinud pilliklimberdaja ja oskas enda soetatud elektriorelil kahel käel mängida. Mälestusi tema mängust mul varasest lapsepõlvest ei ole. Ma olin siis 2-3 aastane ega saagi kõike mäletada. Läbi udu meenub siiki üks teadmine – minul pilli katsuda ja klahve vajutada ei lubatud, äkki lõhun ära. Samas ma nii oleksin tahtnud… Palju selgemini mäletan seda, et kaubamajas müüdi pianiinosid, küll pruune, küll musti ja ma nii väga soovisin endale klaverit, sest mulle iseäranis meeldisid just klahvpillid. Ema ütles alati et „raha pole” ja sinna see jutt jäi.…

  • Ilu,  Uncategorized

    Elu esimene suurem kreemiost ja kogemused

    On kuidagi läinud nii, et ma ei ole kasutanud pikki aastaid muid näokreeme peale meigi aluskreemi, sest polnud nagu vaja – näonahk oli niigi prink. Kuni ühtäkki avastasin, et nägu hakkab käest minema. Teengi siinkohal väikese ülevaate enda ostetud kreemidest ja seerumitest. Mis seal muidugi üldse rääkida – ma ei olnud kordagi kosmeetiku juureski käinud kuni lapsega veedetud unetud ööd ja üks isiklikus elus toimunud raske kaotus mu näole jäljed jätsid. Alles siis mõistsin, et peaks näoga veidi rohkem tegelema kui hommikul meigi näkkupanek ja õhtuti mahavõtmine. Esimest korda elus lubasin endale kvaliteetsemaid kreeme. Varasemalt olin kasutanud pikalt neid odavaid, mida sai nendest slaavi toodetega kauplevatest kosmeetikapoodidest osta. Kui maske…

  • Loodus,  Uncategorized

    Veidi Vilsandi linnuriigist

    Minu kätte sattus üks vana, 1963. aastal välja antud õhuke brožüür linnuhuvilistele, mis keskendub Vilsandi saarel toimetavatele sulistele pesitsejatele. Kuna see on aga nii hästi kirjutatud, et tekitab huvi ka mitte klassikalises linnuhuvilises, siis jagan mõned read ka siin. Kas te üldse teadsite, et 6-km pikkune Vilsandi saar jaguneb idapoolseks Väike-Vilsandiks ja läänepoolseks nö päris Vilsandiks ja mõlemad saare osad on ühendatud madalama alaga nn Vahemerega. Oli aegu, kui ühest saare otsast teise sai märjemal ajal üldse paadiga sõita. Vilsandi ümbruse meri on tujukas ja täis madalikke ja karisid. Saare läheduses, mõnesaja meetri kaugusel Vilsandi läänetipust, asuvad kuivamaatäpikesed – Vaika saared, mille kaljud koosnevad paest ja dolomiidistunud lubjakivist ning mida…

  • Antiik ja vintage,  Uncategorized

    1980ndate kodu uhkus: lühter “Kaskaad” Kes mäletab 1980ndaid, mäletab kindlasti nõukogude kultuslampi, mida kutsuti “Kaskaadiks” ning mis rippus paljude kodude elutubades. Näiteks mäletan seda uhket valgustit sõbranna kodus ning võib-olla ei omanud ma rafineeritud maitset, aga mulle see lamp väga meeldis. Emale aga mitte, mistõttu kodus meil sellist lampi ei olnud. Eriti meeldisid mulle need kristalli välimusega “purikad”, mis igasse toanurka valgust kiiskasid. Nimegi sai lamp välimuse jälgi – voogav ning valguse käes sädelev-sätendav nagu kristalne kaskaad. 1970ndatel-1980ndatel vallanud armastus kristalli vastu oli põhjus, miks valgusti populaarseks sai. Kristalli peeti kodu uhkuseks ning esemeid kingiti sünnipäevaks, juubeliks, pulmadeks ja pensionile mineku puhul. Kristalli, mida hoiti kodustes baarikappides nähtaval kohal, leidub…

  • Ilu,  Uncategorized

    Ripsmetušid, mida olen kasutanud ja soovitan/ei soovita

    Mis seal salata, enamasti on minu kosmeetikakotti sattunud odavama hinnaklassi ripsmetooted. Ja niipalju kui olen kasutanud ka kallemaid tušše, ei ole olnud märgatavat vahet. Panen kirja oma lemmikud ja mittelemmikud ja ehk on see kellelegi otsutamisel abiks. Milliseid ripsmetušše eelistan? Ripsmed on mul looduse poolt antud lühikesed, mistõttu eelistan pikendavaid ja tihendavaid ripsmetušše. Enne tušitamist pean ripsmeid kindlasti koolutama, sest muidu võivad nad jääda allapoole vaatama ja ei jää kaarduvat efekti. Ma ei ole kasutanud veekindlaid ripsmetušše, kuigi ilmselt võiks. Ka olen hooajaline läätsekandja ning silmad on aastate jooksul veidi tundlikumaks muutunud. Kui korraks meenutada, siis esimese ripsmetuši soetasin kaheksandas klassis ning see oli Lumene. Lumene ripsmetušid on minu jaoks…

  • Antiik ja vintage

    Toredad mummulised: kuidas alustass kaaslase sai

    Koristasin vana maja ning silma hakkas üks mummuline taldrik, mis oli ühes teiste taldrikutega põrandal hunnikus, oodates kas prügimäele saatmist või uut elu kusagil köögikapis. Juhtus see viimane, sest veidi oma mälus sobrades meenus mulle, et sellel alustassil oli ju kunagi olnud kaaslane tassi nöol. Igatahes, üha enam hakkas see mummuline taldrik mulle lapsepõlve meenutama – pehme sisuga keedetud munad võisilm ja soolalaik keskel, paksu võikorraga leivad, arooniamahl, kogelmogel. Pesin alustassi puhtaks ning hakkasin talle kaaslast otsima, sest ilma tassita oli ta kuidagi kurb. Vaatasin neid erivärvilisi, kuldseid, oranže ja musti mumme ja pidin tõdema, et need meeldivad mulle tunduvalt rohkem kui need oranžid-punased Riia mummutassid, mida Facebookis ostetakse. Muide,…

  • Heaolu,  Uncategorized

    Paar kasulikku mõtet eesmärkide saavutamisest

    Ostsin oma elu esimese psühholoogia alase raamatu, millest lootsin abi ühele muule murele, aga sain abi hoopis eesmärkide seadmise nippe. Nimelt olen oma elus olnud alati suur tegemiste edasilükkaja. Kooliajal jäid kõik õppimised viimasele päevale. Ülikooliajal ei olnud olukord parem. Võiks öelda, et isegi hullemaks läks. Tööasjadega oli ka nii, et mulle hakkasid kõige enam sobima töökohad, kus asjad tuli kohe ära teha, muidu oleks nende tegemine veninud lõpututesse kaugustesse. Tänaseks olen aru saanud, et ilmselt ei olnudki ma piisavalt motiveeritud ning ei osanud oma tegemistes näha nö viisastakuplaani. Ühesõnaga, kui midagi teha, tasub mõelda, kuidas see tegemine elus edasi aitab, mitte teha asju niisama, tegemise pärast või sellepärast, et…

  • Antiik ja vintage

    Lemmik soolatoos lapsepõlvest

    Väike punane part oli meil alati köögilaual. Sealt õngitseti näppudega soola praemunale lisamiseks, kartulite maitsestamiseks, supi soolamiseks ja paljudes muudeski toiduvalmistamise episoodides. Ühel hetkel aga part kadus, ilmselt peale järjekordset kolimist. Tekkisid uued soolatoosid, aga part jäi kuidagi eriti südamesse. Aastad möödusid kuni ükspäev tuli mul pähe internetist otsida, kas kusagil oleks pilti sellisest punasest part-soolatoosist. Vene saitidel kolades leidsingi pildid ja lühikese info, et tegu on Konakovos toodetud isenditega. Guugeldasin Konakovot. Tuleb välja, et see asub Tveri oblastis ning seal oli tänaseks pankrotistunud, mahajäetud ja lagunev portselanitehas. Võimalik, et mõni väikeettevõte toodab nüüd lauanõusid sama nime all, aga kunagist Konakovot enam ei ole. Konakovo fajansitehase tooted tunneb ära märgi…

  • Uncategorized

    Iludus tumesinises rüüs

    Paljudele nõudehuvilistele on tuttav serviis „Võrk”, koobaltsinise ja kullatud mustriga. Sama tehas tootis ka üleni koobaltsiniseid nõusid, mis kullaga kaunistatuna mõjusid kuidagi slaavilikult suursuguselt. Nagu näiteks see vaas, mis on valmistatud sealsamas, 1949. aastal “Võrku” tootma hakanud Lomonossovi portselanivabrikus 1950ndatel ja mis on meil kodus aastaid kasutuses olnud. Õnneks on ta jäänud aastakümnete jooksul terveks, mitte nagu Tarbeklaasi „Tulp” või üks Saksamaalt pärit imeilus vaas, mille kass käpaga riiulilt maha ajas. Oi, kui palju asju on kassid ära lõhkunud, alustades kuuseehetest ja lõpetades toidunõudega, aga peale mõningat pahandamist korjati killud kokku, ohati ja elu läks edasi. Üldiselt meil vaase koju ei ostetud, pigem saadi kingituseks kolleegide või tuttavate käest. Ilmselt…

  • Antiik ja vintage

    1960ndaid meie kodus: KFK roheline vaas

    Meil kodus ei ole keraamikat osatud eriti hinnata. Keraamikat küll oli, ilmselt saadud kingiks (ja 1960ndatel oligi keraamika üldiselt popp) ning kasutati nagu tarbeesemeid ikka. Kui mõni vaas juhtus katki minema, ei olnud sellestki midagi. Eriti “tüütuks muutunud” ning tavaliselt pruunikat tooni vaasid viidi kalmistule lillevaasideks. Masstoodang oli see siis. Tänapäeval on popiks muutunud see ostan-odavalt-vana-kraami-ja-müün-kallilt teema. Taasavastamist on leinud ka vana Eesti keraamika. Vaatasin, et pruuni tooni ja musta glasuuriga kaunistatud keraamiline vaas, mida meil oli kodus mitu tükki, maksab antiigipoes 23 eurot. Tuleb kurvalt tõdeda, et kahjuks ei olegi enam jäänud vaase, mida edasi müüa. Seda suurem oli üllatus, kui leidsin kolikambrist kapi otsast kollaseks tõmbunud Rahva Häälte…